Filmikriitik: Elmo Nüganeni „1944” voorus on suurepärane näitlejateansambel

Eesti filmitegijad võiksid sõjateemasid välja sõeluda ka lähiminevikust, mitte ainult Teisest maailmasõjast.

On teemasid, mille käsitlemine ühel või teisel moel on tihtilugu võrdne endale jalga tulistamisega. Pole vahet, kas sa vormid ise neist mingi teose või arvustad kellegi teise tööd. Elmo Nüganeni „1944” on just üks sääraseid näiteid. Kui leiad, et oli hea film, süüdistab progressiivne noorsugu sind konjunktuurluses. Kirjutad kriitiliselt, heidavad teised ette vähest patriootlikkust. Aines pühitseb lõpptulemuse, pole vahet, kas tegu on filmi või raamatu või kunstinäitusega. Teos ja selle mõte kaovad kõrvalise vahu sisse ära.

Nüganeni filmi ekraaniletulemist on juba saatnud hoogne reklaamikampaania. Nagu sel puhul ikka, tekib küsimus, kas see on seda väärt. On ikka, eriti siis, kui teile meeldivad sõjafilmid. Nagu ütleb juba nimigi, maalib „1944” vaatajale hingemineva pildi mainitud aastanumbri sõjasündmustest Eestimaa pinnal. Ühel pool sõdivad eestlased Saksa armees, teisel pool astuvad neile vastu rahvuskaaslased Nõukogude vägede koosseisus. Sündmused saavad alguse Sinimägedes ja leiavad lõpu Sõrve säärel. Sinna vahele mahub palju laskemoona ja vennatappu. Valdav enamik sõdivaid mehi on liiga noored, et peatselt oma elust ilma jääda ja pea keegi neist ei saa aru, miks nad üldse lahinguväljal on.