Kuigi Eesti Vabariigis on sõna- ja muude vabadustega asjad olnud ka palju paremini, ei ole nad praegu siiski veel lootusetult sassis. Ometi näib, et juba on põhjust meenutada noorelt Maximilian Robespierre’ilt pärit lauset. Olgem ausad, on ikka päris häiriv, kuidas mõnel pool seadusi loetakse. Või „murelikku rahvast” kuulatakse. Äärmuslikus vormis kunst on korraga see, mille eest on vaja kaitsta lapsi, vanainimesi ja muidu normaalseid – kusjuures keelamine, arvavad keelajad, lahendab olukorra.

Kujutlege nüüd olukorda, kus seadus määraks näiteks vanglakaristuse „mölakliku käitumise eest” ja seda, kas mingi käitumine on mölaklik, otsustaks kohaliku omavalitsuse juures asuv komisjon. Ühes vallas võiks eriti range seltskond pidada ka mahasülitamist talumatuks vastikuseks, paar küla edasi võiksid omad joped jälle arvata, et külapeol aset leidnud väike prillimõlkimine jääb igati noorte omavahelise suhtluse normidesse.

Edasi lugemiseks:
1.99 Üksikartikkel ühe kliki mobiilimaksega