Jüri Leesment: President ei pea valimiste võitjat peaministriks pakkuma
Asja paneb paika Vabariigi Valitsuse moodustamist käsitlev Põhiseaduse (PS) VI peatüki paragrahv 89 punkt 3.2: PS ei sätesta, millest lähtudes peab Vabariigi President peaministrikandidaadi valima. Parlamentaarse riigi tavade järgi peaks ta aga kandidaadiks esitama valimistel kõige rohkem mandaate saanud erakonna liidri või äärmisel juhul valitsuskoalitsiooni moodustamise tahet kindlalt deklareerinud erakondadest enim mandaate saanud erakonna liidri. Peaministrikandidaadi valikul on aga president seotud nn loomulike takistustega, mis pole PS-s sätestatud (loomulike takistuste kohta vt § 89 komm 6).
Valitsuse moodustab see erakond või erakonnad, kellel on Riigikogus kokku vähemalt 51 mandaati ja punkt. Pole vahet, on neid parteisid siis 1,2,3,4 või teoreetiliselt kasvõi 10. Kui jõud, kellel on 51 häält koos ja ühine peaministrikandidaat leitud, seda üheskoos avalikult kinnitab, pole presidendil mitte mingit põhjust esitata valitsusjuhiks kedagi teist. Kelle läbikukkumine parlamendis on kindel. Valimiste järel pole seda Eestis kunagi ka juhtunud.
Riigimehelikkus
President peab käituma riigimehelikult. Kindlasti pole seda aga teadlik valituse moodustamisega venitamine, asjatu rahva raha ning poliitikute aja ja närvide kulutamine. See oleks lihtsalt mõttetu intriigi punumine ja pettunute kirgede uuesti üles kütmine, ei muud.
Päris kindlalt võib väita, et ükski erakond neil valimistel 51 mandaati ei saa. Kui see aga kunagi juhtuks, vaat siis poleks presidendil tõepoolest muud teha, kui nende peamees riiki juhtima panna. Väike "aga" siiski jääb. Kui vaadata eelmainitud Põhiseaduse paragrahvis sisalduvaile nn loomulikele takistustele, milleks võib olla ka julgeolekurisk. Loodetavasti meil selliseid parteijuhte aga pole ega tule.
Viitamine parlamentaarsele tavale teistes riikides pole piisav argument, kuna need tavad on riigiti erinevad. Euroopaski on alati olnud ja on ka praegu riike, kus valimised võitnud parteid valituses pole. Üsna levinud on see, et kui riigipea teebki ettepaneku valimiste võitjale, siis juhul, kui neil pole parlamendis hääli koos ning teistel on, ta loobub kohe, mitte ei hakka kivist vett välja pigistama või end lolliks tegema. Meil ei julge veel selles kindel olla.
Tänase seisuga on kinnitanud nii IRL-i, Reformierakonna kui SDE juhid, et Savisaarega nad ühte valitsusse ei lähe. Nii peaks selge olema, et Keskerakond ei jõua riigitüüri juurde seegi kord. Oma vennaspartei Keskerakonnaga vastandumisest püüab aga kõige rohkem kasu lõigata just Reformierakond. Nii neid teemasid aina keritakse ja korratakse, kuigi asjaosalised ise teavad tegelikku olukorda piisavalt hästi.
