Alo Raun: Vali riigikokku naine!
Eesti poliitika üks silmatorkavamaid kitsaskohti on naiste madal esindatus. Kusjuures see probleem on astmeline - mida kõrgemale võimuvertikaalis liikuda, seda vähemaks reeglina naisi jääb. Kui enam-vähem iga teine valija ning parteiliige on naine, siis valimisnimekirjades on neid neljandik ning riigikogus vaid iga viies. Rääkimata erakonnajuhi või nimekirja esinumbri kohast - tänavu kandideerivate parteide hulgas on siin suhe üks üheksale naiste kahjuks. Trendile sõuab vastuvoolu üksnes Kristiina Ojulandi juhitav Rahva Ühtsuse Erakond.
Kui korrata tuntud väljendit, tekib paratamatult küsimus, mis on sellel pildil valesti. Või küsigem vastupidi - mis oleks viga pildil, kus kõik eelkirjeldatud positsioonid jagunevad proportsionaalselt sellega, kui palju on vastava soo esindajaid ühiskonnas keskmiselt? Raske uskuda, et Eesti peale ei leia kokku 50 naist, kes saaksid riiginaisena väga hästi hakkama.
Lisaks naiste tunnustamisele meestega võrdsena võib sooliselt tasakaalustatum riigivõim tähendada rohkem naisi arvestavat seadusloomet ning miks mitte tuulutada natuke Eesti matšomaigulist poliitkultuuri. Kõige olulisem on aga, et sellega antakse sõnum ühiskonnale: naised võimul pole tabuteema. Parlamentaarne eeskuju võib julgustada naiste edutamisele ettevõtetes ja riigiasutustes ning inspireerida noori ambitsioonikaid karjäärivalikuid tegema. Teisisõnu, tervendada kogu ühiskonda.
Naiste poliitikas osalemise üks silmatorkavamaid ning lähenevate valimiste kontekstis aktuaalseim mõõdupuu on esindatus riigikogus. Seega - kui me tunnistame, et 20 naissoost riigikoguliiget 101st on vähevõitu, siis kuidas sellest nõiaringist välja murda?
Kvoodist lukuni
Kõige kiiremini kutsuvad muutuse esile loomulikult sookvoodid ja tõmblukumeetod. Näiteks saab riik seadusega öelda, et ei kinnita ühtegi valimisnimekirja, kui selle liikmetest pole kummagi soo osakaal vähemalt 40 protsenti, või reserveerida automaatselt kindla arvu riigikogu kohtadest naistele. Leebema variandina võib erakond ise kehtestada oma nimekirjade koostamisel samalaadse põhimõtte või asetada kandidaadid soopõhiselt „tõmblukuna" järgemööda: mees-naine-mees-naine. Peab tunnustama, et Rahva Ühtsuse Erakond, sotsid ja Keskerakond on sarnaseid taktikaid valimisnimekirjade koostamisel osaliselt ka kasutanud.
Kvootide kehtestamisega on aga see häda, et kui vasakparteid on kohati juba praegu kõige tüüpilisema, 40-protsendise künnise täitmise lähedal, siis paremerakonnad on traditsiooniliselt kvootide ning erinevate ühiskonnagruppide nn positiivse diskrimineerimise vastu. Ehk kohas, kus king enim pitsitab - paremparteide nimekirjade puhul -, vabatahtlikele kvootidele lootma ei maksaks jääda. Nende riiklik kehtestamine aga kõlab kui midagi, mis teostuks vaid Keskerakonna ja sotsiaaldemokraatide koalitsiooni korral. Selle sünni on viimane välistanud.
Naised tähtedeks
Erakond saab suurendada naiste osakaalu riigikogus ka, kui paigutab nad kvoote vms jälgimata teadlikult valimisnimekirjades parematele kohtadele. Seda pärsib paraku kartus, et nii muutub nimekiri „nõrgemaks", mistõttu võib partei saada riigikogus oma potentsiaaliga võrreldes vähem kohti. Samuti võib takistuseks kujuneda kohati julm siseheitlus paremate kohtade nimel ning lihtliikmete meelsus - sotsid ja oravapartei kasutavad nimekirjade koostamisel ju sisevalimisi.
Samas, kui soov on siiras, saab erakond tõsta naiste konkurentsivõimet nimekirjades, andes nende seast võimekamatele võimaluse valimiste vahelisel ajal end mõnel vastutaval ametikohal tõestada. Isegi kui pilti toomise põhjused näivad maailmaparandussoovi asemel mainekujunduslikud, võib sel olla pikaajalisem positiivne mõju Eesti poliitikale. Nii väärivad tunnustust peaministrivahetusega kaasnenud ja sellele järgnenud valitsuse värskenduskuurid, mille tulemusena on meil praegu senise ühe-kahe asemel koguni kuus naisministrit.
Naispoliitikute esiletoomine on osa edumeelsest, läänelikust kuvandist - nii tehakse Põhjamaades ja mitmetes teistes riikides, mida me armastame endale eeskujuks seada. Kui mitte mu varasemad argumendid, siis vähemalt see tõsiasi peaks kõnetama mitut meie poliitilist jõudu. Vaevalt on ükski erakonnajuht uhke selle üle, et Eesti asub Maailma Majandusfoorumi Üleilmse soolõhe indeksi pingereas 62. kohal ning selle poliitika alaindeksilt 88. kohal. Palju uhkem oleks ju, kui kuuluksime viie tublima sekka (näiteks Läti on 15. kohal).
Kuid vaadakem, millised on Eesti poliitika tulevikuväljavaated ehk kui palju on tänavustes valimisnimekirjades naisi, eriti võtmepositsioonidel. Viimast analüüsis eelmisel nädalal võrdõigusvoliniku esitletud uuring. Sealsetest võrdlustest joonistub välja pikemaajalisem trend naiste osakaalu ja positsioonide paranemise suunas, eriti 2011. aasta riigikogu valimiste ning tänavuste nimekirjade võrdluses - 23-protsendiselt osakaalult on tõustud 27-le (17-protsendine kasv). Seega võib eeldada, et meie uus riigikogu saab olema praegusest naisterikkam ning Eesti koht indeksites peaks tõusma - kui just valijad teistpidi ei otsusta. Võrdõigusvoliniku esitletud uuringu koostaja politoloog Mirjam Alliku hinnangul võib asjaolude kokkulangemisel tõusta naissaadikute osakaal kuni kolmandikuni riigikogu saadikutest, kuigi minu arvutused on tagasihoidlikumad ning viitavad pigem neljandikule, võib-olla mõned kohad peale.
Paranda ise olukorda
Kuid ärgem unustagem, et valimised on eelkõige valija tahte manifestatsioon. Kvoodid ja erakondlikud pingeread on üksnes taust, võimalus arengut kiirendada (või aeglustada). Valija ise (sina) saab anda oma käitumisega tõuke Eesti poliitika soolise tasakaalu parandamiseks - hääletades naiskandidaadi poolt. Jah, nii lihtne see maailma muutmine tegelikult ongi. Hetkeseisuga on eelhääletamine käimas, nii et pole vaja teha muud kui ID-kaart kätte ja arvuti lahti.
Kel on kindel parteiline eelistus olemas, aga kandidaat lahtine, sel soovitan hääletada lemmikerakonna nimekirjast kõige meeldivama naispoliitiku poolt. Sellise hääle kasutegur erakonna jaoks on täpselt sama suur kui meeskandidaadi valimisel, aga annab lisaväärtusena panuse Eesti poliitika soolise tasakaalu loomulikku suurendamisse, ilma käskude-keelude-kvootideta. Kes kaalub veel mitme erakonna vahel, aga peab naisküsimust oluliseks, saab seda välja näidata, valides parteid, mis on asetanud naiskandidaadi nimekirjas kõrgemale kohale ja/või tõstab soolise võrdsuse temaatika oma programmis esile.
