Samalaadset ideoloogiat ajavad näiteks Jobbik Ungaris, Rahvarinne Prantsusmaal, Põlissoomlased üle lahe, Pegida Saksamaal või Kuldne Koidik Kreekas. Oma retoorikas toovad nad Euroopa poliitikasse samasugust hingust, mis ükskord varem viis Teise maailmasõjani.

Mujal Euroopas on äärmuslaste edu taga sügavad sotsiaalsed vapustused – olgu selleks majanduskriis või teistsuguse taustaga immigrantide saabumisest tingitud kultuurilised muutused. Isegi kui sealsete parempopulistide rohi on vale, võib sümptomite tekkepõhjusi siiski mõista.

Nad ei lahenda probleeme, vaid püüavad neid oma huvide teenimiseks juurde tekitada.

Eestis äratab EKRE inimeste tumedamaid tunge tühja koha pealt. Meil pole massiliselt (majandus)põgenikke, küll elab kõrvuti mitu rahvast, kellest mõnele mõjub ütlemine, et neid pole siin vaja, märksa ohtlikuma mürgina kui Kremli propaganda. Tuldläitvate loosungitega üritavad nad mitte lahendada probleeme, vaid neid enda huvide teenimiseks juurde tekitada.

Samasugust poliitikat viljeleb võimuešelon Moskvas. Huvitav oli näha, kuidas meie n-ö rahvuslastele andis tuge jõud, keda seob Kremli parteilise fassaadiga otsene koostöölepe. Kes pidas paslikuks anda EKRE juhtidele kõige rohkem kõlapinda? Ikka de facto Keskerakonna ruuporina toimiv Tallinna TV.

Nii Keskerakonda kui ka EKRE-t seob põlgus demokraatlike institutsioonide vastu. Nende ühiskonnakriitika võib kokku võtta paari märksõnaga: meedia on kallutatud, parlament takistab arengut ja tugevat juhti ei tohiks seadustega ülemäära kätest siduda.

EKRE parlamenti pääsemine on demokraatia paradoks. Nüüd saavad maksumaksjalt raha juba kaks erakonda, kelle tegevuse põhisisu on õõnestada usaldust lääneliku ühiskonnakorralduse vastu. Ühel on tõrvikurongkäigud, teisel Krimmi okupeerimise mõistmine, mõlemad töötavad Eestile vastu. Vihaõhutajad võivad parlamenti ju pääseda, aga võimust saab ja tuleb nad kaugel eemal hoida.