Tartu ülikooli kliinikumi hematoloogia-onkoloogia kliiniku juhataja professor Hele Everausi ja kogu kliiniku, kuid eelkõige muidugi praeguste ja tulevaste patsientide jaoks oli 12. veebruar rõõmupäev. Sel päeval andis Euroopa vähiinstituutide organisatsioon (Organisation of European Cancer Institutes, OECI) kliinikumile tunnistuse akrediteeringu kohta, mis kinnitab, et raviasutus on arvatud Euroopa parimate vähiravi keskuste hulka.

Et tegemist on suure tunnustusega, näitab juba ainuüksi see, et ainult osa OECI 70 liikmest on läbinud akrediteerimisprotsessi. „On hea meel olla esimese kolmandiku seas, kus näeme selliseid kuulsaid keskusi nagu Gustave Roussy instituut Pariisis, Christie vähikeskus Manchesteris, Helsingi ülikooli kliinik jt. Aasta tagasi sai meiega sarnase akrediteeringu Vilniuse onkoloogiakeskus,” viitas Everaus, kes akrediteeringu saamise nimel viis aastat suurt tööd tegi.
Nelja aasta pärast soovitakse jõuda kõikehõlmava vähikeskuse tippkliiniku tasemeni.

„Kui meil tekib tervisega probleem, soovime me kõik, et saaksime naabermaadega, eriti arenenud naaberriikidega võrreldes samasuguse abi oma arstide käest,” tõdes Everaus.

OECI akrediteerimistegevuse eesmärk on patsiendikeskne – kindlustada vähihaigetele mis tahes Euroopa riigis parimal teadmiste ja praktika tasemel diagnoosimine ja ravi. Selle saavutamiseks on oluline ühtsete kvaliteedisüsteemide rakendamine, milleks OECI on standardid seadnud. Aspektid on erinevad: alates diagnostikavõimalustest, raviviisidest, teadustööst, tudengite õpetamisest ja residentuurist kuni täiendõppeni.

Kuna kliinikum hõlmab väga suurt osa arstiõppest ja kliinilisest tegevusest, mis peaks käima mitu sammu ees teistele keskustele teed näidates, oli kliinikum Everausi hinnangul hindamise protsessi läbimiseks õigeim raviasutus.

Väga selged plaanid

Esmalt pidi kliinikum vastama eneseanalüüsi küsimustikule, mis andis sisemise tervikliku arusaamise kliinikumis toimivast onkoloogiliste haigete käsitlemise süsteemist ja edasimineku võimalustest. Esitatud andmete põhjal otsustas OECI, et kliinikum on tasemel, ja see võimaldas akrediteerimisprotsessiga edasi minna. Möödunud aasta mais külastasid kliinikumi Euroopa tippravikeskuste eksperdid, et veenduda onkoloogiliste tegevuste sisus. Suvel saadi esimene tagasiside ja septembris lõppraport, milles kajastatud probleemidele tuli mõelda lahendused. Pärast parandusplaani aktsepteerimist otsustati Tartu ülikooli kliinikum akrediteerida kliinilise vähikeskusena.
Möödunud aasta mais külastasid kliinikumi Euroopa tippravikeskuste eksperdid, et veenduda kohapeal onkoloogiaalaste tegevuste sisus.

Kuid mis siis parandamist vajab? Praegu tegelevad TÜ kliinikumis vähihaigete diagnostika ja raviga peale hematoloogia-onkoloogia kliiniku ka näiteks kirurgia- ja närvikliinik, oma panuse annab labor, samuti radioloogia- ja patoloogiateenistused, apteek ja vereteenistus. Nagu Everaus ütles, on vajalik selge ja struktureeritud tegevus, mis kontsentreeruks just kasvajaliste haiguste diagnostikale ja ravile. „Koostöös kliinikumi juhatusega on juba väga selged plaanid, et käivitada üle kliinikumi struktuur vähikeskusena. See tagaks ka järjepidevuse arengus ja liikumise strateegilise eesmärkide poole mitte ainult paberil,” viitas Everaus.

Samuti on suur soov näidata lähiaastatel ravitulemusi, mida täna kogu Eestis paraku arvuliselt konkreetselt näidata ei saa. Andmeid on, kuid need pole süsteemsed. OECI tahab aga teada: konkreetne kasvaja, konkreetsel astmel, konkreetsel patsiendil, kuidas tal on läinud. Neile küsimustele vastamine nõuab infotehnoloogia süsteemi arendamist, millega on ka tegeletud. „Siis saame ka võrrelda, kuidas konkreetsel haigel läheb, kui kaua ta elab pärast konkreetset kasvaja ravi jne,” rääkis Everaus.

Aasta pärast tulevad OECI eksperdid uuesti vaatama, mis on lubatud valguses tehtud. „Nelja aasta pärast tahame jõuda kõikehõlmava vähikeskuse tippkliiniku tasemeni.”
Süsteem peab olema tervik

Everausi sõnul on oluline ravi­etappide omavaheline koostöö ja mitte ainult kliinikumis toimuv, vaid ka toetav ravi. Haiglas viibib inimene ju tegelikult väga lühikest aega, suurema osa ravist peab ta läbi tegema oma kodus või hooldushaiglas. „Siin on päris palju tööd teha. Süsteem peab olema tervik, kus patsient poleks vaheetapis, et mida ta nüüd endaga peale hakkab või mida kodused peale hakkavad. Kiirabi kutsumine üksi ei aita, sest inimene jääb ikka oma murega üksi,” tõdes Everaus.