„Kõik õnnelikud perekonnad on üksteisega sarnased. Iga õnnetu perekond on õnnetu omal kombel.” Nende sõnadega algab Lev Tolstoi romaan „Anna Karenina”. Isikliku elu õnnetus, milleks lahutus vähemalt ühe osapoole jaoks kindlasti on, paneb tuntud inimese hetkega kõikide teistega ühele pulgale. Loogika on mõistetav. Niisugust pulma, nagu oli Dianal ja Charlesil, saavad endale lubada vähesed, aga kohe, kui kõne alla tulevad petmine, pisarad, etteheited ja muu põrgu, milleks perekondlik elu võib muutuda, saavad end nendega samastada juba tuhanded lihtkodanikud. Igaüks neist oskab kui mitte just nõu anda, siis riigipea raske pereelu kohta sõna ikka öelda.

Ometi võib tuua näite ka sellest, kuidas isegi niisugune nukker sündmus suudab nii rahva kui ka presidendi meeleolu hoopis parandada. 2013. aasta juunis vaatas Vladimir Putin ühes Ljudmila Putinaga Kremli palees balletti „Esmeralda”. Presidendi loožist väljudes märkas Vladimir Vladimirovitš telekanali Rossija võttegruppi. „Öelge palun,” pöördus korrespondent ootamatult presidendipaari poole. „Teid on viimasel ajal nii harva koos näha. Ega te plaani lahutada?” „Jah, tõepoolest,” rõõmustas ootamatu küsimuse peale Vladimir Vladimirovitš. „Võime öelda, et tegemist on tsiviliseeritud lahutusega.”