Olen 100% nõus, et pere, kus on isa, ema ja nende bioloogilised järglased, on ilus ja püha. Kuid sama hea on ka mis tahes inimkooslus, kus üksteist austatakse, tunnustatakse ja armastatakse. Liit headuse nimel. Selline perekond võib olla lastetu, lapsendatud lapsega  või mehe või naise nooremaid õdesid ja vendi kasvatav laulatatud pere; lastega paar, kes pole ametlikult abielus; vanaisa ja -ema, kes kasvatavad mis tahes põhjusel lapselapsi; lastega üksikema; bioloogiliselt täitsa võõras mees, kes on võtnud enda juurde elama hooletusse jäetud poisi; keskealine tütar, kes elab koos raugast isaga... Võimalusi on lõputult. Kuni lapsed on kaitstud ja armastatud, kuni suured inimesed peavad sellises koosluses esmatähtsaks laste ja üksteise heaolu, on kõik hästi.

„Traditsiooniline" perekond EKRE mõistes ei ole lagunenud samasoopaaaride ülekülluse tõttu. Selleks on teised, nii majanduslikud kui sotsiaalsed põhjused nagu naiste emantsipatsioon ja selle kaudu saavutatud majanduslik iseseisvus, tedussaavutustel põhinev võimalus peret planeerida, kõrghariduse püüdlejate kasv, mis lükkab edasi esimese lapse sünni, ja palju muud.

Mittemeeldimine ei õigusta rünnet

Mulle ei meeldi tänapäeva massilevimuusika. Ma ei suuda viibida kohas, kus seda mängitakse. Kuid ma ei ei algata toetusrühma klassikalise muusika kaitseks, kuigi arvan, et klassika austajaid on palju vähem kui „traditsiooniliste" perede liikmeid. Ma ei võta sõna, kui halb või ühiskonnaohtlik on tümps ega tee lobitööd, keelamaks seadusega seda tüüpi muusika kuulamist. Ma ei halvusta neid, kes tümpsu kuulavad ja väärtustavad. Sest see on nende valik. Ükski algatusrühm ei muuda pühendunud fänni, olgu ta kooseluseaduse- või tümpsusõber. Inimene peab oma valikud ise tegema ja kasvama, kuni suudab mõista Wagnerit ning Tulvet. Kui ta eelistab tümpsu, ei saa talle kätt ettepanna. Kõik elav, sh ühiskond, on orgaaniline, seega muutuv. „Traditsiooniline" egiptuse maalistiil, ms lubas kujutada inimest teatud viisil stiliseeritult - ja ainult nii - on tänaseks saanud tuhandeid variatsioone. Aga kunst ei ole surnud.    

Tegelikult ma kardan EKRE toetusrühma. Mul on tunne, et see on algus. Naelutanud risti samasoopered, on järg kellegi teise, miks mitte nt üksikemade käes. Praegu kannatavad häbimärgistamise all samasooperede lapsed, kes oma vanemate seksuaaleelistusi ju kuidagimoodi ei mõjuta ega nende eest vastuta. Neid lapsi on vähe. Aga üksikemade lapsi on juba väga palju. Kas me tahame tagasi aega, kus tõepoolest domineeris „traditsiooniline" perekond ja kus pastor nimetas kantslist vallaslapsi sõnaga „värdjad" ja kus „traditsiooniliste" perede lapsed ja nende vanemad võisid „värdja" peale sülitada?  Meenutame, et isegi Nõukogude võim halastas oma hilisemas staadiumis vallaslastele ja lubas kirjutada sünnitunnistusele fiktiivse isanime. Ikka selleks, et neid lapsi edaspidi ei diskrimineeritaks. Kas me hakkame nüüd, üle saja aasta pärast „Kevade" ilmumist, Tootsi kombel Visakuid mõnitama, tänitama, et „poiss, mine otsi oma isa üles"? Milles Visak süüdi on? Miks ta peaks kannatama?

Kividega surnuks?

Või kulgeme ajas veelgi tagasi ja hakkame „mittetraditsioonilisi" naisi lihtsalt kividega surnuks loopima nagu vanas Iisraelis ja/või nende lapsi prügimäele viskama nagu vanas Roomas? On ju kumbki kultuur olnud „suur" ja „kõrge".  Omas ajas. Praegu me igatahes keelame orjapidamist või lapsprostitutsiooni.  Lintšikohtust või ristilöömisest kõnelemata.

Vaba demokraatia ei ole end veel ammendanud. Ainult tänu demokraatiale, sallivusele ja vähemuste hääleõigusele saame elada vaimselt, mitte vaid materiaalselt arenenud riigis ja järgida inimõigusi. Iga samm tagasi suleb mõne ukse taas. Vägisi abielluma on sundinud ainult Paraguay või Kambodža äärmuslikult totalitaarsed diktatuurid - muide, edutult. Inimeste eraelu väe ja võimuga suunamisest pole kogu ajaloo vältel tolku tõusnud.

Lapsed on lapsed on lapsed. Neid ei saa lahutada oma perekonnast. Nonsenss on sundida 21. sajandil „ebatraditsioonilised" ilmingud põranda alla. Kinnitada, et kellegi valduses on „ebatraditsiooniliste" laste kirjutised, kus kurdetakse oma elu üle, on samuti kallutatud argument. Muidugi on neil lastel halb. Kui ühiskonna suhtumine nende peredesse oleks parem, sisi lapsed ehk neid kirju ei kirjutaks. Neile on genereeritud süütunne, mida nad ei pea tundma. Muide - meedia toob pidevalt päevavalgele ka „traditsioonilistes" peredes kasvavate laste suuri ja julmi probleeme.  Tüüpnäide on pealt „traditsioonilise" kasuisa ebaterve huvi kasutütre vastu.

Eesti lapsel on paraku palju muresid. Ahistav vaesus ja sellest johtuvad ebavõrdsed võimalused, väärkohtlemine, sh füüsiline vägivald omaenda peres, liigne koormus koolis, ühiskonna halvustavad hoiakud noorte suhtes ja liiga väike õigus iseenda asjades kaasa rääkida on ainult mõned neist. Algataksin kõhklemata nende nähtuste vastu võitlemise toetusrühma. Õhutades mingi hulga inimeste suhtes negatiivsust, muudame nendega seotud laste elu turvetuks ja lapsed ise õnnetuks. Aga olla nii kaitstud kui ka õnnelik on iga lapse tingimusteta põhiõigus. Kes vaidleb?