Pigem pole reaalsus otseselt ilus ega kole. Või kui ongi ilusat ja koledat, siis kõik see on võrdne, ei kõrgem ega madalam, ei väärtuslikum ega väärtusetum, ja sellisena teadvustatuna väljakannatatav. Kui keegi joob, pole sest midagi. Nagu Bukowski räägib, et mõni inimene teeb päevad otsa nõmedat tööd ja siis oleks hirmus, kui ta õhtuti veel vaataks nõmedaid telesaateid. Pole midagi, kui ta joob ennast täis, kasvõi kakleb, aga loodetavasti leiab kellegi, kellega korraks saada inimlikku kontakti ja lähedust, sest homme tuleb jälle minna nõmedat tööd tegema.