Viimaste kuude statistika järgi majutusasutustes peatunud turistide arv langeb. Eriti nõutuks teeb, et välisturistide ööbimiste arv on märtsi andmetel kahanenud aastaga ligi kümnendiku. Majandusraskustes vaevlevalt Venemaalt tulevate turistide arv on vähenenud 43 protsenti ja naaberriigist Soomest, kust Eestisse jõuab tavapäraselt kõige rohkem turiste, sõitis märtsis Eestisse 11 protsenti vähem turiste kui aasta varem.

Arvud näitavad, et kui me räägime turismi arendamisest ja Eesti konkurentsivõimest, on valitsus valinud majutuse käibemaksu tõstmiseks väga halva aja. Selleks, et turistid valiksid reisi sihtkohaks Eesti, tuleb majutuse hinda hoida konkurentsivõimelisena, vastasel korral eelistavad turistid peatuspaigana mõnda teist riiki. Meenutagem, et algselt tahtis valitsus tõsta majutusasutuste käibemaksu 20 protsendile, mille peale majutusettevõtjad läksid väga närvi, sest see oleks sisuliselt ära söönud kogu nende ettevõtluse pealt teenitud kasumi.

Euroopa on sihtkohana kallis, kuid atraktiivsuse tõstmiseks on enamik Euroopa riike alandanud majutusele kehtivat käibemaksumäära. Eesti 9-protsendiline käibemaks asetab meid Euroopa keskmike sekka. Tõstes käibemaksu 14 protsendile, möödume mitmetest riikidest, muu hulgas ka Soomest, kus kehtib 10-protsendiline käibemaks, ja Lätist, kus majutuse käibemaks on 12 protsenti.

Konkurentsivõime tõstmiseks olukorras, kus turistide arv langeb, on oluline käibemaksu alandada. Keskerakond on omalt poolt välja pakkunud majutusasutuste käibemaksu alandamise 5 protsendile, taastades olukorra, mis kehtis enne 2009. aasta sügavat majanduskriisi. Kompensatsiooniks võiks loobuda sotsiaalmaksu üheprotsendilisest alandamisest, millest saadavat kasu peavad ettevõtjad marginaalseks.

Arvestades 757 euro suurust mediaanpalka, on Eestis puhkamine juba täna väga kallis. Valitsuse 2017. aastal plaanitav käibemaksutõus tõstab majutusteenuste hindu veelgi. Kui valitsus annab omalt poolt hinnatõusule hoogu juurde, kannatab siseturism ja inimeste puhkuse-eelistus kaldub üha enam mõne odavama välismaise kuurorti kasuks ja viivad seega raha hoopis Eestist välja. Kultuuriüritusi või spaakülastusi nautivaid peresid võib hinnatõus mõjutada tavapärasest ööbimisest loobuma -  väljasõit küll toimub, kuid päeva lõpul otsustab pere koju tagasi sõita.

Turistide vähenemine sunnib hotelle ja teisi majutusasutusi oma tegevust järk-järgult koomale tõmbama ja töötajaid koondama. Kuna sektori töötajatest 80 protsenti on naised, ohustab töökoha kaotus eelkõige naisi, kes on niigi kõige vähemkaitstud töötajate grupp. Väheste tööoskuse tõttu võivad töö kaotanud vajada hiljem riigilt ümberõppeks tuge. Kummaline seejuures on, et valitsus on valmis loobuma maksurahast ja eelistab pigem maksta töötu abiraha.

Ühtlasi peab arvestama, et palgasurve on turismisektoris juba täna väga suur. Mida kaugemale keskusest, seda enam peavad ettevõtjad pingutama, et töötajad teistesse piirkondadesse tööle ei läheks. Suurema tasu nimel minnakse jätkuvalt Soome, kus on juba üsna tavaline, et hotelliteenindajaga saab suhelda eesti, aga ka vene keeles. Millega neid inimesi tagasi meelitada, kui riik teeb omalt poolt olukorra raskemaks?

Turismiettevõtjad leiavad, et käibemaksu Exceli-tabeli kombel tõstmise asemel tuleks parandada Eesti turismikliimat. Oluliste punktidena tuuakse välja lennuühenduste arvu suurendamist, konverentsiturismi arendamist ja pidevat panustamist tootearendusse.

Atraktiivsete turismiobjektide arendus oleks üsna loogiline samm, sest kui riik tõstab makse ja hinnad tõusevad, peab jätkuvalt leiduma mingi muu mõjuv põhjus, miks turist siia tahab sõita.

Kinniste uste taga sündinud plaan tõsta majutusasutuste käibemaksu on läbimõtlemata ning halvab terve Eesti turismisektori. Turismiettevõtete käibemaksu tuleks hoopis alandada, et majutusasutused püsiksid langeva turistivoo taustal konkurentsis. Käibemaksu alandamine parandaks kindlasti ka ettevõtjate võimalusi sektori palkade tõstmiseks ning maksudega võidaks riik hoopis juurde.