NATO sõjaline heidutus on tulemüür, mille taha oleme osavalt peitnud oma iseseisva kaitsevõime. Viimased 10 aastat on Eesti valitsus retooriliselt igal võimalusel enda kaitsevõimet kiitnud. Kaitsejõud on aastaid olnud väljaspool kriitikat.

Psühholoogilise kaitse mõttes on see lihtsakoeline lähenemine. Rahva turvatunnet see küll paitab, aga ka enne II maailmasõda raporteerisid meie poliitikud sõjalise võimekuse heast tasemest. Sõltumata Soome tasakaalukast välispoliitikast on Soome iseseisev kaitsevõime meie omast tunduvalt paremas seisus. Rahva kaitset iseloomustab näide, et Helsingis on võimalik maa-alustesse varjenditesse viia kiirelt üle poole miljoni inimese. Soomlased kaitsevad oma rahvast tõhusamalt, aga ikkagi oleme me pigem alavääristanud Soome poliitilist suunda. Ajaloolistel põhjustel on seda retoorikat äärmiselt kerge muundada sisepoliitiliseks energiaks ja kasuks.

Kui retoorika on väljakutsuv ja reljeefne, siis peab ka meie enda kaitsevõimekus olema väga heal tasemel. Viimastel aastatel on erilist tähelepanu pööratud psühholoogilise kaitse arendamisele. Palju auru on läinud ka selle mõiste sisustamisele. Presidendi kantselei, valitsus ja kaitseministeerium on meie kaitsevõime kiitmisel kiiduväärselt aktiivsed, aga psühholoogiline kaitse ei saa olla ainult ülistus iseendale, vaid see peab sisaldama ka kriitikavõimet koos võimega ka end parandada.

Puuduvad nii õhutõrje kui ka sidesüsteemid

Toon välja neli kõige suuremat puudujääki.

Esiteks - elanikkond on kaitsmata. Reaalse õhurünnaku korral puudub meil varjendite võrgustik ja tsiviiltasandi väljaõpe kriisiolukorras käitumiseks.

Teiseks - õhutõrje on puudulik.
Vajame lühikese maa õhutõrje rakette. Sissisõja tingimustes vältimatult vajalikud, mobiilsed ja tõhusad. Miks meil neid juba pole vähemalt 50-60 ühikut?


Kolmandaks -sidesüsteem vajab arendamist.
Sõjaolukorras on juhtimise tagamiseks kõige olulisem sidepidamise võime. Kuna vastaspool on suuteline raadiosidet segama ja maha suruma, tuleb kaaluda alternatiivsete olemasolevate sidepidamissüsteemide kasutamist sõjaliseks juhtimiseks.

Eestis on aastaid arendatud fikseeritud lairiba projekti EstWin, mille raames loodud fiiberoptiline võrgustik peaks katma kogu Eesti aastaks 2019. Erinevalt raadiosidest ei ole fikseeritud võrgud segajatega maha surutavad - side pidamine on ohutum, kuna selle võrgu kaudu ei saa sidesse minejat positsioneerida; samuti on nende võrkude kaudu võimalik edastada suuremat mahtu informatsiooni ja seda ilma kaugusepiiranguteta, mis on üks suur piirang raadioside puhul.

Meie rand - avatud uks vaenlasele.

Neljandaks, aastaid on juba teada, et meie territoriaalveed on kaitseta. Fakt on see, et Eesti rannajoon on 1242 km pikk ja hetkel puudub selle kaitsmise võime merelt lähtuvate ohtude tuvastamiseks ja tõrjeks. Sisuliselt on tegemist avatud uksega kaitsevõime seisukohalt ja see on lubamatu. Tuleb koheselt alustada vastava analüüsi ja planeerimisega, kuidas kõige mõistlikumalt katta sellist turvalünka riigikaitses. Oluline on lahendada probleem eritingimuste tarbeks, nii et loodav seiresüsteem ühilduks rahuaegse mereseiresüsteemiga ja kavandatud vahendid kaitseks oleksid kasutatavad ka rahuaegseteks merepääste ja keskkonnakaitse ülesannetes.

Meie ühtne poliitiline liin, mis näeb Venemaad ohuna, peab olema võimeline ka arendama jõulisemalt iseseisvat kaitsevõimet, muidu jätab see meid kehklejast baarikakleja positsiooni, mis loodab ainult oma suure sõbra peale, aga pole aus meie oma rahva suhtes. Riigilaenu abil tõuseksime julgeolekus oma suurejoonelise retoorika vääriliseks. Muidu jääb „mõttekontrollijate" Ilmar Raagi, Raul Rebase ja Co ergutuslauludest väheseks, aga annab kindlasti võimaluse kaitseminister Mikseril ja peaminister Rõivasel uhkete lahingumasinate peal näivust loomas käimas.