Eerik-Niiles Kross: USA saatkonna kaitsemeetodid on leebelt adekvaatsed
Muide, rahvusvaheline kohus on selgesõnaliselt otsustanud, et see kohustus ei ole pelgalt lepinguline, vaid universaalsest rahvusvahelisest õigusest tulenev kohustus, mis kehtib ühtmoodi nii neid sisaldavate rahvusvaheliste lepingute osapoolte kui ka osapooleks mitteolevate riikide suhtes(Vt pikemalt Rene Värki artiklit: http://www.academia.edu/2341898/Diplomaatilise_esinduse_ja_selle_personali_kaitse_vastuv%C3%B5tjariigis)
See tähendab ühemõttliselt, et Eesti Vabariigil on kohustus tagada nii USA kui teiste saatkonnahoonete puutumatus, turvalisus ja häirimatu töö.
Teatav vastuolu selle positiivse kohustuse ja teise diplomaatilise puutumatuse põhireegli ehk saatkonnahoone enda puutumatuse vahel on ilmne. Näiteks Tallinna USA saatkonna territoorium ise Eesti jurisdiktsioonile ei allu ja Eesti ametnikud ei tohi saatkonda siseneda ilma saadiku loata. Samas, USA merejalaväelased ja julgeolekuagendid ei oma turvamise õigusi Eesti territooriumil saatkonnast väljaspool.
Seda saatkondade turvamisel paratamatult tekkivat õiguskonflikti on erinevad riigid proovinud erinevalt ületada. Kuidas, sõltub asjassepuutuvate riikide omavahelistest suhetest ja üldisest julgeoluolukorrast. Samuti muidugi saatkonda pidava riigi olulisest ja paljudest muudest asjaoludest.
USA Tallinna saatkonna puhul on tegemist kasvõi statistikat arvestades kõige tõenäolisema terroristide sihtmärgiga siinsete diplomaatiliste esinduste hulgas. Alates New Yorgi kaksiktornide katastroofist on maailmas erinevate riikide saatkondi rünnatud vähemalt 81 korral. neist 19 juhul USA esindust. Kui kõrvale jätta üldiste rahutuste või revolutsioonide aegsed saatkondade hõivamised mässajate poolt, tõuseb USA esinduste osakaal selles nimistus veelgi.
Seega USA saatkond on üks tõenäosemaid terroristide või sabotööride ründeobjekte Eestis. Eesti ja USA liitlassuhted on täna meie julgeoleku tagamise põhieeldusi ja nii riigile kui kõigile Eesti kodanikele üliolulised. Ning Eestil on rahvusvaheline kohustus tagada USA saatkonna turvalisus.
Meenutame aprillirahutusi ja Eesti saatkonna vastast vägivalda Moskvas. Nimelt Vene võimude ilmne võimetus kui mitte tahtmatus täita oma Viini konventsioonist tulenevat kohustust meie saatkonna turvalisus tagada pööras rahvusvahelise avalikkuse suhtumise Tallinnas toimuvasse üheselt Eestile soodsaks.
Kui mina oleks eestivaenuliku agressiivse tegevuse planeerija, tuleks mulle kindlasti pähe proovida tõestada, et Eesti ei suuda USA saatkonna turvalisust tagada, ja seejärel küsida, miks peaks USA sellist riiki kaitsma.
Roheliste mehikeste ilmumine, (kes muidugi ei ole Venemaalt, vaid on oma varustuse hankinud kohalikust militaarärist ja esindavad Jõhvi koeraomanikke vms) on tänapäeva ohuhinnangutes kindlasti tähelepandaval kohal.
Seda kõike silmas pidades on ajakirjanduses alanud erutus USA saatkonna ja Eesti siseministeeriumi vahelise koostöökokkuleppe ümber täiesti arusaamatu. Loodetavasti pole tegu psühholoogilise operatsiooni katsega õhutada ühiskonnas paranoilist umbusku USA kui suure venna suhtes.
USA saatkond asub linnakvartalis, kus liigub palju inimesi ja kust saatkonnahoonet turvata ainult saatkonnahoone seest või vahetust lähedusest on võimatu. Igaüks, kes on läbinud kasvõi Kaitseliidu objektikaitse kursuse teab, et taolises olukorras lähtub rünne eemalt ja parim viis seda tõrjuda (rääkimata ennetamisest) on mitte objekti ukse ees vaid rünnaku lähtekohas. Saatkonnavastane professioonalsele ründele eelneb kindlasti hoolikas planeerimine, objektivaatlus, saatkonna turvarutiinide hindamine jne. Seda teevad turiste või linlasi teesklevad kogenud eriväelased või terroristid.
Rahuaegses olukorras ja Eesti ning USA häid suhteid arvestades on Postimehes kirjeldatud vaatlusmeeskondade meetod elementaarne, efektiivne ja hädavajalik. See teeb oluliselt lihtsamaks Eesti riigile pandud ülesande täitmise saatkonna turvalisust hoida ja maandab märkimisväärsel määral (kuigi kindlasti mitte täielikult) saatkonna julgeolekuohtu. Pigem on vaatlusmeeskondade meetod üldist julgeolekuolukorda silmas pidades üks leebemaid võimalikke variante. Kaitseliit või ka Eesti politsei toimetab sellise ülesande täitmisel märksa reljeefsemate vahenditega kui kaamerad ja pikksilmad.
Loomulikult ei saa välistada, et õnnetul moel on tõepoolest rikutud sellise vaatlustegevuse käigus kellegi õigusi, kuid rääkida "salajasest luureoperatisoonist" on täisti alusetu. Tegemist on taktilkaliselt hädavajaliku, Eesti riigiga kooskõlastatud ning rahvusvahelise kogemuse järgi tõhusa tegevusega, mis tagab ühtviisi nii USA saatkonna turvalisust kui kaitseb Eesti liitlassuhteid ja lõpuks ka riigi reputatsiooni.
Kuidas keegi satub või ei satu USA sissesõidukeelu nimekirjadesse ei puutu kindlasti kõnealuse vaatlusmeeskonna pädevusse. Ka mul on arusaadavatel põhjustel sinna sattumise viiside suhtes teatavaid küsimusi. See aga, on hoopis teine jutt, millel puudub otsene seos Kentmanni tänava trotuaaridel toimuvaga.
