Kui nädala eest sai siinsamas kirjutatud Kaia Kanepi langus- ja Anett Kontaveidi tõusu­trendist, siis nüüd saab tuua kaudse paralleeli Gerd Kanteri ja Maicel Uiboga (pildil). Jah, üks pillub lapikut eset ja teine sobitab kokku kümmet ala, aga suurt pilti see ei muuda. Uibo tõusis teist aastat järjest USA parimaks üliõpilasatleediks, viies isikliku rekordi 8356 punktini. Tähelepanuväärne, et vaid napilt kuu tagasi oli ta püstitanud eelmise, 30 silma kehvema tipptulemuse. Kõik see süstib augustile ja Pekingile mõeldes optimismi. Ning Kanteri puhul püsib alati lootus: küll temagi suudab end õigeks ajaks taas – juba 11. korda – medalivormi timmida.

• Klavani valikud

Oskasime väärikalt hinnata, kui Mart Poom Inglismaal tegusid tegi. Ragnar Klavan on praeguseks tõusnud enam-vähem samale tasemele, aga mitte justkui (veel) Poomi staatusesse. Nüüd erutab fännide meeli Evertoni huvi. Võin mürki võtta: leidub veel samast mastist klubisid, kes on Rakule silma peale visanud. Aga on täiesti omaette lugu, kas ta peaks praegusest töökohast lahkuma.

• Epee ruulib

Mida me küll teeksime vehklejateta? Kui augustis 2013 joovastasid Julia Beljajeva ja Nikolai Novosjolov ühe õhtu jooksul kahe MM-tiitliga, siis nüüd lahutati nais- ja meeskondlik EM-hõbe kahte päeva. Daamide edu on iseenesest mõistetav – igal aastal tuuakse auraha –, Novosjolovi & Co kogupauk mõjus äikeselöögina pilvitust taevast. Ehkki mõõgataltsutajate tegemised ei lähe laiemale avalikkusele korda samavõrd kui mõni pallimängukoondis, Gerd Kanter või Ott Tänak, tuleb rasketel aegadel seda enam säärastest vägitegudest osata rõõmu tunda.