Asjaolu, et seda tegi Aivar Pohlak ei kärbi Eesti rolli antud mängus, mida tegi eriti pikantseks asjaolu, et Sepp Blatterile ruttas 24. tunnil appi Venemaa president Putin isiklikult, mis Vene musta raha liikumist maailmas tegi kogu toimunud hääletuse eriti inetuks.

Täna, pärast Blatteri ametlikku taandumist ei eita vist enam keegi korruptsiooni FIFAs. Veel hiljuti kaitsti seda kahe rinnaga ja – kummaline küll - Putini mängutulek andis isegi mõnele indu juurde. (5 päeva varem oli teada, et Soome kavatseb hääletada Euroopa pakutud alternatiivi Ali Ben Husseini poolt, ometi oldi pärast nende 18 Euroopa riigi hulgas, kes andsid hääle Blatterile).

Kui nüüd öeldakse, et korruptsioon jalgpaliis on midagi muud kui poliitikas, siis olgu meenutatud, et Eesti jt. idaeurroplaste vastuvõtt ühendusse hilines sellegi pärast, et terve Euroopa komisjon tuli korruptsiooni (ulatuse) pärast 1999. aastal välja vahetada. Loota, et seda praegu Brüsselis pole, on mõistagi ülim naiivsus.

Jalgpalli juurde tagasi pöördudes oli minu jaoks tõeliselt rabav Aivar Pohlaku põhjendus eesseisvale toetushäälele Blatterile – „Eesti eelistab olla lojaalne...“. Lojaalne - mille nimel? Kelle – algusest peale selgelt ka Putini - huvides!? Ausalt öeldes ma ei märganud, et keegi Eesti poliitikutest oleks meie jalgpallibossi seda avaldust kritiseerinud, ehkki kõigile oli selge hääletamise seotus suure poliitikaga. Ei märganud ka juhtivaid ajakirjanikke seda tegemas, ehkki aega selleks oli kuni Blatteri enda taandumise teateni (vabandan ette, kui eksin).

Kui nüüd tulla jalgpalli juurest tagasi poliitikasse, siis tasub mäletada Prantsuse presidendi Jacques Chiraci kuldseid sõnu Ida-Euroopa riigijuhtidele – „jätsite kasutamata võimaluse olla vähemalt vait “ (17.02.2003).

Teine, vähem tsisteeritud osa sõnumist juhtis tähelepanu vajadusele konsulteerida EL riikidega, kuna just sinna taheti toona astuda. Jutt käis kärarikkast toetusavaldusest USA eesseisvale avantüürile Iraagis, mis sünnitati ei-tea-kus kaks nädalat varem. Sellel oli teatavasti ka Eesti välisministri allkiri, mina – nagu minuga ikka juhtub säärastel hetketel – sattusin juhtumisi kõnetama üht teist välisministrit, kes ei teadnud midagi dokumendist, kus oli ka tema allkiri. Eks meilgi räägiti pärast, et Ojulandi asemel olla allkirja andnud hoopis Harry Tiido. Olime lojaalsed ette ja taha!

Otse öeldes oli see seis analoogne sellega, mis oli Pohlakul Zürichis: Eestil oli valiku võimalus, sest Prantsusmaa ja Saksamaa olid selgelt vastu pseudotõenditega kallaleminekule Iraagile ja toonane Saksamaa suursaadik Eestis avaldas isegi „Postimehes“ (21.10.2002) – pretsedenditu samm toonases poliitikas – Eestit hoiatava artikli. Sakslased ja prantslased andsid endale aru, et suures poliitikas vaid iseendaga (formaalselt küll Jumalaga suheldes) konsulteeriva USA presidendi George W. Bushi kava Iraagis võib viia ususõja puhkemisele, mis sai ju ka tõeks. Ja seda tõsiasja ei päästa kord ühe, kord teise poole teatud seltskondade terroristideks tituleerimine!

Eesti ekspeaminister Mart Laar aga oli toona nii kõva mees, et kuulutas Wall Street Journali vahendusel Chiracile: teeme, mida tahame (19.02.2003) ehk paneme munad vaid ühte korvi. Kuna USAl õnnestus NATOsse ihkajaid pigistada (seda võimaldas paus NATO laiendamiseotsuse – november 2002 ja selle tegeliku toimumise vahel märtsis 2004) ehk enamus kätte saada, siis tulid Berliin ja Pariis ka lõpuks Washingtoni selja taha, et vallandada see, mida pole 6 aastaga suutnud lõpetada Bushi järglane Valges Majas Barack Obama.

Sakslaste auks tuletaks meelde sedagi, et kui pärast Afganistani avantüüri algust selgus - Bushil puudub tegevuskava juhuks, kui algab suur sõda, - siis võttis just Saksamaa kõik osalised oma pinnal kokku ja hakkas sõjajärgset Afganistani kujundama. Paraku pole seal olukord täna parem kui Iraagis elik suurriigid võivad oma välispoliitikas kohe kõvasti eksida.

Just Bushi administratsiooni välispoliitika apsud: sunni Saddam Husseini reziimi asendamine (vaid) shiiade reziimiga ning Iraanis ja Süürias asuvate shiiade reziimide kuulutamine paariateks, milliste likvideerimisele kaasati sunni äärmuslasi (Liibüa alqaedalased, Islami kalifaadi sõdurid) ongi sünnitanud anarhia ja tapatalgud, mis Kesk-Idas on kestnud 12 ning Lähis-Idas ja muslimi-Aafrikas juba 5 aastat ja mille eest on kõik need aastad pagenud oma elu eest kartes sajad ja kümned tuhanded. Paraku kasutavad juba kolmandat aastat seda seisu ka mugavuspagulust otsijad ja Lõuna-Euroopa ja muslimi maffioosod leidsid ruttu ühise keele põgenike massi tootmiseks.

Eesti, kes omal ajal ei osanud suud kinni hoida, ei oska seda täna õigel ajal ja õiges kohas lahti teha. Ilmselt on tegu inertsiga, fenomeniga, mida kasutatakse geopoliitika selgitamisel. Lihtsustatult öeldes on asi selles, et kui on kord kaasa mindud ühe poliitikaga, siis – ehkki nähakse, et see on vale, ei suudeta ometi sellest lahti öelda ja minnakse n.ö. lõpuni. 2002-3.a. oli Eestil ja teistel Ida-Euroopa riikidel selgelt targem toetada Berliini ja Pariisi, ent eelistati Washingtoni ja selle tolle hetke välispoliitikat väljaspool Euroopat.

Täna mõjub Berliini ja Pariisi pagulaspoliitika selge läbimõtlematusena: just liikmesriikidega kooskõlastamata reklaam „Me paigutame kõik ära“ pani inimkaubanduse täie tuuridega tööle ja sellel pole enam otsa ega äärt näha. Ehk siiski saaks üle inertsist, võtaks teised riigid kampa nagu 2002-2003. aastal, ütleks stopp ja nõuaks toimuda lastava kohest revideerimist.