Olen oma rahva loomingu pärija.

Ei keegi saa võtta mult õigust

avada noid ennemuistseid laekaid!

Säält valida võin Kalevi mõõga

või Vanemuise kandle

või taeva tarkuse kirjad.

Nii kirjutas Arved Viirlaid 24. oktoobril 1989 ühes koolidele pühendatud tähtpäevaluuletuses. Omaenda elus oli tema saatus valida mõlemad: kanda relva ja võidelda metsavenna ja soomepoisina punavägede vastu ning kasutada humanismi ja demokraatia ideaalide eest seisva kirjanikuna relvana ka sõna. Vähe sellest, 1950. aastal oli ta üks esimesi Eesti Kirjanike Kooperatiivi kirjastusega liitunuid ning peale viljaka loomingulise panuse ka kirjastuse esindaja ja raamatute levitaja Kanadas, hiljem aktiivne PEN-klubi liige, kes aitas kaasa eesti kirjanduse tõlkimisele. Seega võitles ta mitmel rindel ka vaimuvallas, et okupeeritud riigi ja väikerahva sõnumit muudeski keeltes kuuldaks. Taevaste tarkuste juurde lahkus 11. aprillil 1922 sündinud kirjanik tänavusel suvisel pööripäeval.