Priit-Hendrik Kaldma: kõige rohkem häirib kreeklasi Euroopa pankade nuumamine
Ateena südalinna katusekohvikust, kus ajaloolase Priit-Hendrik Kaldmaga kohtume, avaneb suurepärane vaade Kreeka pealinnale. Siit paistab hästi ka valgustatud Attalose stoa – 2165 aastat tagasi rajatud sammaskäik Ateena agoraal. Kaksteist aastat tagasi allkirjastas Arnold Rüütel koos teiste riigijuhtidega just siin Euroopa Liiduga liitumise lepingu. Nüüd seisab Kreeka raske valiku ees. Homme otsustatakse rahvahääletusel riigi tulevik.
30-aastane Kaldma on olnud Kreekaga seotud viimased kümme aastat, kokku elanud siin veidi üle kolme, viimased kaks aastat järjepanu. Ta on Ateena ülikooli doktorant antiikajaloo erialal, kirjutab doktoritööd Ateena linnriigi kujunemisest, kreeka kultuuri sünniperioodist. „Kus on euroopaliku kultuuri hälli ikka parem uurida, kui mitte siin,” ütleb ta.
Tema sõnul põrkuvad praeguses kriisis ühelt poolt ideoloogiad, teisalt võlad ja pangad. „Kreeka inimene on selles olukorras abitu otsustaja, kellele on antud hääletada asjade üle, millest isegi valdav osa ametnikest aru ei saa.”
Kreekas paanikat pole
Väljastpoolt vaadates on paanikat rohkem, kui seda Kreekas elades tunneb. „Näeme veidi moonutatud pilti. Kõige valjemini karjuvad „ei” ütlejad, kes on tihti äärmuslased. Seetõttu jääb mulje, et tüüpiline Kreeka elanik on kommunist, kes mässab tänaval, ei viitsi tööd teha ja ootab, kuni banaan talle suhu kukuks. Nii see tegelikult ei ole,” sõnab Kaldma.
Ajaloolase sõnul ei erinenud neljapäevane kommunistide meeleavaldus ei mahult ega agressiivsuselt eelmistest, see on tavapärane, erandlikud ei ole ka 100 000 inimesega meeleavaldused. „Tuleb mõista, et Eestis on kommunismil hoopis teine märk küljes kui siin,” sõnab ta. Vasakpoolseid kiusati riigis aastakümneid taga. Nüüd kasutavad nad end nähtavaks tehes kõiki võimalusi, kuulutavad ideaale – võrdsust, vendlust, vabadust. „Kommunist tähendab siin ikkagi inimest, traditsioonidesse kinni jäänud, kuid siiski inimest. Inimestena on nad enamasti heatahtlikud,” selgitab Kaldma.
Kreeklaste jaoks on kõige häirivam see, et nuumatakse panku. „Nad ütlevad, et hea küll, maksame riikidele võlad tagasi, aga miks me peame pankasid poputama. Laenuraha, mis peale tuleb, läheb ju suuresti eelmise laenu intressimakseks,” räägib ta.
Kaldma ei näe viga selles, et Kreeka võttis euro kasutusele. Ta näitab mõne päeva eest telefoni salvestatud kreekakeelset artiklit, kus tutvustati Eestit. Artikkel kannab pealkirja „Euroopa vaene riik, mis ei laena ega võlgne”. „Paljud tõlgendavad Kreeka olukorda nii, et kui riik ei oleks laenanud, poleks täna ka sellist elatustaset. Kõik Euroopa riigid laenasid, kuid Kreekas peaaegu puudus kontroll.”
Miks on kriis läinud nii teravaks? Kaldma sõnul on selle taga oluliste asjade vähene selgitamine ning kreeklaste rahvuslik uhkus. „Mulle tundub, et siin on väga „õigetel” hetkedel ka õli tulle valatud Saksamaa kartuse, Teise maailmasõja kulude kompenseerimise ja kreeklaste võlaorjastamisega.”
Oma osa on ka aastaid kestnud kärbetel. „Kui kõrgel ametikohal teenis varem 2400, siis nüüd 1200 eurot. Seegi on praegu väga hea palk, kuid mõjutab inimeste meelsust ikka üksjagu.”
Väitega, et kreeklane tööd ei tee, Kaldma ei nõustu. „Sõbranna ema ja isa töötasid enne kriisi ja ka kriisi ajal vastavalt 13 ja 19 tundi päevas. Teenisid korralikku palka, aga ka töötasid ebainimlikult palju, nagu enamik erasektoris,” räägib ta. Riigi probleem on pigem aastaid nuumatud avalik sektor, kus on lühike tööaeg, puudulik järelevalve, väike vastutus, eluaegse töökoha kindlustatuse tunne ja lokkav bürokraatia.
