Sepo Seeman: eesti mehed võiksid maailma avarama pilguga vaadata

„Ma olen väga tundlik, käivitun pisikestegi asjade peale, kasvõi liikluses,” tunnistab näitleja Sepo Seeman. Aeg-ajalt peab ta end lausa vägisi tagasi hoidma, et mitte asjata muresid juurde tekitada.

Pärnu külje all suvilapiirkonnas rammestab jalutajaid ennelõunane vaikus, ainult ritsikas siristab. Uitame pisikestel tupiktänavatel, kuni näeme kaht vana kiirabi- autot. Ja nende taga kõikide lahtiste uste ja akendega elamist – armastatud näitleja Sepo Seemani (44) kodu. Majaperemees viipab meid tuppa, pakub kohvi. „Praegu on siin vaikne, aga varsti kohe ärkavad lapsed üles,” teatab Sepo abikaasa Enel Seeman (44) hommikusöögilauda kattes.

Laste all ei pea ta silmas enda ja Sepo kolme poega, kellest vanim Aleksander (22) on praegu Tallinnas praktikal, keskmine Oskar (17) purjetab Muhu väina regatti ja noorim Johannes (15) on tennisetrennis. Punt ükshaaval sööma saabuvaid lapsi on hoopis lavastusest „Minu pere ja muud loomad”, nad elavad nüüd etenduste ajal kõik Seemanite majapidamises. Meie intervjuu kulgebki kesk lõbusat segasummasuvilat. Sepo hõikab kõigile majja sisenejatele alati tere, mängib koeraga ja tutvustab läbi jalutavaid inimesi: „Oh, näe, naaber toob mune!” Selline elukorraldus tundub tolles peres olevat väga sisse harjunud ja armas. „On nii mõnus tunne, kui elamine on sigimist-sagimist täis,” õhkab Enel. „Ma olen sellest palju puudust tundnud, sest oma pojad on juba nii suured, hakkavad ükshaaval pesast välja lendama, aga kunagi oli selline melu meie pere igapäevaelu osa.”