Üks konkreetne ettepanek on panna paika, et Eesti avalikus ruumis ei tohiks oma nägu katta. See tähendab, et muslimi pagulased ei saa kanda tänaval, postkontoris ega muudes avalikes kohtades burkat või muid riietus­esemeid, mis nende nägu varjavad. Eestisse tulevad pagulased sellistest riikidest nagu Liibüa, Iraak ja Süüria, kus islam on peamine religioon.
Peame läbi arutama, kuidas meie seadusandlus erinevatele tavadele reageerib.
Paljudes islamiriikides on näo katmine laialt levinud. Seda tava järgivaid sisserändajaid võib näha Euroopa riikides, kuhu immigrante on tulnud pikka aega. Mitu riiki on püüdnud viimase kümne aasta jooksul seda tava piirata, kuid tagantjärele on see raske. „Erinevad teised riigid on püüdnud selliseid asju reguleerida tagantjärele, mis on tekitanud probleeme. Meie tahame seda ennetada,” ütles minister.

Turvalisuse küsimus

Näo katmise keelu põhjuseks nimetas Tsahkna isiku tuvastamise vajalikkust. „See puudutab avaliku ruumi turvalisust,” põhjendas ta. „Me oleme harjunud, et inimesed on avalikus ruumis identifitseeritavad. Prantsusmaal on samuti ühene keeld, mis lähtub samast turvalisuse loogikast,” ütles Tsahkna. „Pole ju mõistlik, kui lähed panka või ministeeriumisse, nii et nägu on kaetud. Siin pole veel lõplikku otsust, aga justiitsministeerium peab analüüsima, mis on meile siin kohane,” lisas sotsiaalkaitseminister.
Oleme harjunud, et inimesed on avalikus ruumis identifitseeritavad.
Tsahkna rõhutas, et Eestil tuleb endal kehtestada vajalikud reeglid ja me ise peame juhtima pagulaste Eesti ühiskonda sulandamist, sest seni meil analoogseid küsimusi ja probleeme tekkinud ei ole. „Inimesed, kes siia hakkavad tulema, peavad neid regulatsioone enne teadma,” lisas ta.
Tsahkna on enda sõnul suhelnud islamimaadest pärit inimestega ja uurinud, kuidas nad sellisesse keeldu suhtuvad. Mõistvalt, viitas ta.
Ühtaegu tekib selle ja ka muude võimalike piirangute kehtestamisega üks esmapilgul oluline vasturääkivus. Nimelt on valitsus seni kõigiti rõhutanud, et Eesti võtab vastu umbes paarsada põgenikku, mis on nii väike arv, et me ei panegi neid oma tavaelus tähele – kõik nad hajutatakse üle Eesti.

Kui pagulasi avalikus ruumis tähelegi ei panda ja nende hulk ei ole probleem, siis miks on vaja nii konkreetselt reguleerida, milliseid oma tavasid nad tohivad siin järgida ja milliseid mitte?

Tsahkna sõnul tuleb vaadata laiemat pilti, sest praegu on just õige aeg sellised teemad läbi arutada. „Pagulasi saab tõesti olema 30–40 perekonna ringis, aga me peame tegema silmad lahti ja vaatama, mis ümberringi toimub. Me peame läbi arutama, kuidas meie seadusandlus reageerib erinevatele tavadele,” sõnas ta. „Kõik võivad jääda oma traditsioonide ja kommete juurde, aga see on ühiskondlik positsioon, kas me täpsustame neid reegleid.”

Keeleõpe kohustuslikuks

Tsahkna ei täpsustanud, mis tavasid ja kombeid tuleks justiitsministeeriumil analüüsis veel vaadelda. Kuid ministeeriumi tulevane analüüs ei puuduta ainult pagulaste tavasid. Sisserändajate Eesti ühiskonda sulandumise oluline alus on eesti keele oskus. Praeguste seaduste järgi pole Eesti elamisloa saanud isikutel otsest kohustust eesti keel ära õppida. Tsahkna sõnul ei tohi see nii olla – eesti keele õppimine peab olema kohustuslik. Sellegi ettepaneku tegi ta eile ülejäänud valitsusele.
Kui me garanteerime neile elukoha, siis on meil õigus ka esitada tingimusi.
„Kui me garanteerime neile siin kaheks aastaks elukoha, siis on meil õigus ka esitada teatud tingimusi,” märkis Tsahkna. „Me ei saa kedagi sundida, aga siis nad teavad, et neil on see kohustus.” Kes pagulastele esmast keeleõpet pakkuma hakkab, pole veel selge. Riik otsib selleks praegu partnerit.

Abi kohanemiseks

Samuti peaks pagulastel olema kohustus teha läbi kohanemisprogramm. Seegi ei ole praegu ühelegi sisserändajale otseselt kohustuslik. Programmi kaudu saaksid pagulased laiemalt teada, milline on Eesti riik ja siinne kultuur, ja kitsamalt, kuidas siin mingeid asju aetakse ja mismoodi riik toimib.

Mida neile täpselt õpetama hakataks, pole samuti veel paika pandud, sest eri tasemega lõimumisprogramme on mitu. „Oluline on, et inimesed saaksid aru, mis taustsüsteemiga ühiskonnas nad paiknevad, mis on reeglid ja kuidas siin hakkama saada,” ütles Tsahkna.
Pagulastele määratakse siia jõudes ka tugiisikud, kelle ülesanne on aidata neil Eesti eluga kohaneda. Sellise väljaõppega inimesi on Eestis praegu 40 ümber ja neid koolitatakse juurde. Tugiisikud kohtuvad pagulastega regulaarselt, toetavad ja nõustavad neid, aitavad asutustega suhelda ja kontakte luua. Tsahkna sõnul on sotsiaalministeerium saanud pakkumisi inimestelt, kes on ise vabatahtlikult nõus mõnele pagulasperele n-ö tugipereks hakkama.

Peale selle peaks Eesti seadustesse kirja saama, et riigil on õigus teha pagulastele tervisekontrolli.

Kõige selle puhul juhtis Tsahkna tähelepanu, et inimesed, kes Eestisse tulevad, on pärit siinsest oluliselt rohkem reguleeritud ühiskonnast. Meil on märkimisväärselt rohkem vabadusi.
Me ei saa kedagi sundida, aga siis nad teavad, et neil on see kohustus.
„Kui need tingimused on neile vastuvõetamatud, siis teavad pagulased seda juba ette. Me ei anna neile eristaatust, see on nii Eesti kui ka pagulaste endi huvides,” ütles Tsahkna. „Praegu on meil võimalus võtta õppust probleemidest, mis on tekkinud meiega sarnase kultuuriruumiga riikidel.”

Eesti Päevalehe andmeil ei tekitanud Tsahkna analüüsi koostamise ettepanek valitsuskabinetis Reformierakonna ja SDE partneritega vaidlust. Niisiis antakse justiitsministeeriumile selline ülesanne.