Nüüdseks oleme hoopis teises olukorras, sest Euroopa Liidu liikmena peame andma oma panuse globaalse migratsioonikriisi lahendamisse. Mõned ütlevad, et selline kriis on omaaegsete koloniaalimpeeriumite tekitatud ning vastutus lasub vaid neil. Esineb arvamust, et kõiges on süüdi USA, kes peab fossiilkütuste maailmaturu pärast sõdu. Ning traditsiooniliselt eeldatakse, et II Maailmasõja süü on ikka veel piisavaks argumendiks, et sakslased peavad kõik kinni maksma. Paraku ma pole esimese väite toetajaid märganud häälekalt nõudmas nende eestlaste vastutuselevõtmist, kes omaaegse nõukogude imperialismi käsilastena kõvasti kaasa aitasid Eesti sovetiseerimisele, sealhulgas migratsiooniliselt. USA ei sekku relvadega siiski üksnes nafta nimel, vaid ka oma liitlaste kaitseks. Ilmutab valmisolekut kaitsta ka selliseid tillukesi ja sõjalises ning energeetilises mõttes tähtsusetuid riike nagu Läti ja Eesti. Tehes seda pealegi oma mustanahalise, Keenia juurtega presidendi suu läbi.

Piisab põgusast pilguheidust maailma kaardile ja baasandmetele, et taibata rikkuse ebaühtlast jaotumist planeedil. On vaesemad ühiskonnad ja on rikkamad. On stabiilsemad ja rahulikud piirkonnad ja on sõdadest või looduskatastroofidest rebitud ning pea elukõlbmatuks muutunud alad. Viimastes sageli on elanikkonna juurdekasv kordades kõrgem kui näiteks Euroopas, olgu Saksamaal või Eestis. Pole tarvis palju nuputada, et jõuda järeldusele – kui inimesel puudub koduriigis perspektiiv, tema traditsioonilised toimetulekuvõimalused on ammendunud, tal pole süüa (välja arvatud Punase Risti ja ÜRO korraldatud abi) ning veelgi olulisemalt, tal pole puhast joogivett, siis inimene lahkub sellest piirkonnast n.ö. parematele jahimaadele. Nii on olnud 70 000 aastat, alates ajast kui justnimelt Keenia aladelt hakatuse saanud homo sapiens liikvele läks.

Kui mõtelda Lennart Meri raamatus kirjutatule - „mu luud on tulnud idast ja liha läänest“, siis kangastub pilt Kunda Lammasmäe elanikest mitu aastatuhandet tagasi. Ühel päeval tulid nende juurde võõrad ja tahtsid samuti sel alal põldu harida ning küttida ja kaevust vett võtta. Kunda meestele see ei meeldinud, aga et võõraid oli palju ja jõuga neid minema ajada ei saanud, siis tasapisi kuidagi kohaneti ja seguneti. Lepiti ja klapiti ning tulemuseks oligi ehk see, mida me tänasel päeval eestlastena tunneme.

Hiljuti olin Sitsiilias, Mineo ja Pozallo pagulaste vastuvõtukeskustes. Ükspäinis sel öösel, mil delegatsioon Catanias rahulikult magas, tõid Saksa ja Rootsi ning Itaalia laevastiku alused merest välja tuhat uppumisohus olnud migranti. Ühe ööga! See on viis korda rohkem inimesi kui Euroopa Liidu jaotuskava Eestisse kahe aasta jooksul suunata plaanib. Õigus on nendel, kes leiavad, et kuidas ka ideaalmaailmas ja idealistliku rahvusvahelise õiguse vaatevinklist ei oleks, tervet Aafrikat muidugi Euroopa nimelisele poolsaarele ära ei majuta. Aga õigus on ka nendel, kes kehtiva mere- ja inimõiguse raames osutavad, et merest päästetud inimene vajab abi. Abi on protsessi mastaapsuse juures kohati keerukas osutada, kindlasti on see väga kallis ning lisab stressi niigi madala majanduskasvu ja tööpuuduse käes kannatavatele ühiskondadele.

Kuid et Euroopa põhineb õigusriigi vundamendile, siis pole ka võimalik anda laevastikele korraldust uputada kõik tsiviilelanikke kandvad alused. Isegi Uljanov ja Schickengruber ei lubanud võimule saamiseks gulagi ja kontsentratsioonilaagreid. Või eksisteerib meil keegi poliitiline figuur, kes sellise loosungiga valimistel osaleks?

Ka pole võimalik vastata üheselt küsimusele, et kui USA konstitutsioonis kehtestatud põhimõte „igaühel on õigus otsida õnnelikuks saamist“ kehtib, siis kuidas me tõmbaksime piiri globaalses ühiskonnas? Et nigeerlasel, süürlasel või rohingyal seda õigust kahjuks ei ole? Kuidas me sellisel juhtumil peaksime menetlema oma eestlastest kaasmaalasi, kes viimasel dekaadil on lahkunud Eestist otsima paremaid elamistingimusi, töötasu ja sotsiaalkaitset? Mis juhtuks, kui näiteks soomlased otsustaksid, et nende riigis lisatakse ka eestlased loetellu, kellele püüdlus rikkuse ja inimväärse elu suunas on keelatud?

Mitte kellegi eesmärk ei ole asustada Eestisse üha rohkem kurde, afgaane, dinkasid ja nuere, nagu õigesti sedastas Andrus Kivirähk oma viimases kirjutuses. Kuid eesmärk võiks olla osalemine euroopalikus ajutises lahenduses. Ning verbaalse vahutamise asemel peaksime just selle nimel tegutsema. Pikaajaline lahendus võib peituda esmapilgul hoopis kõrvalistes tegevustes. Näiteks Pariisi kliimakonverentsil võiks Eesti etendada imelapse rolli ja soovitada lahendusi, mis viiksid muuseas ka Aafrika territooriumid taas elamiskõlblike sekka. Muidugi, siis peaksime ka omaenese põlevkivienergeetika asendamisele palju rohkem tähelepanu pöörama. Teiseks suudaksime kindlasti (ja meile antaks andeks) olla enfant terrible Euroopa Liidu ülemkogul ning kutsuda partnereid kaasa mõtlema niisuguste delikaatsete paradokside üle nagu seda on utreeritud inimõiguste reeglistik (kui eritrealane keeldub sõrmejälgi andmast kauges Pozallos, siis politsei temalt neid jõuga võtta ei tohi). Ning ka sellele muideks, et heaoluriik, kus kõiksugused toetused käivad ammu üle ratsionaalse finantsstabiilsuse ja tootlikkuse võimalustest kaugelt ees, on ehk tarvis muuta teistsuguseks.

Ning omapoolse lohutusena näiliselt väljapääsmatus situatsioonis soovitan kõikidele hispaania keele õppimist. Sest juba paarikümne aasta pärast on see keel Ameerika Ühendriikides domineeriv, kuna migratsioon on globaalne nähtus ning ei piirdu 170 õnnetu põgenikuga, kes tuleval aastal Mäo ristteel seisavad. Lisaks veel riigikogu liikme Artur Talviku sõnadega – ärgem pabistagem! Me saame hakkama!