„Oleme nulli ja kahe vahel,” hindab justiitsministeeriumi nõunik Anu Leps, kui kaugele oleme Eestis kümnepalliskaalal jõudnud, oskamaks linnaplaneerimisel arvesse võtta turvalisust. Oskamaks ehitada ja arendada ümbritsevat ruumi nii, et kuriteoriske võimalikult palju maandada, suurendada nii turvalisust kui ka inimeste turvatunnet. Olgu märksõnadeks näiteks valgustus, loomuliku jälgimise võimaldamine, mitmefunktsioonilised linnaosad või ka liikluskorraldus.

Teemaga hakkas Eesti riik rohkem tegelema tosin aastat tagasi, seadusesse kirjutati sisse punktid, mis kohustasid arendajaid planeeringuid tehes kuriteoriskidega arvestama. Tehti valmis turvalisusstandard, korraldati teabepäevi. Mõisteti, et ennetada on odavam kui tagajärgedega võidelda. Kuid asi soikus – suuresti seepärast, et turvaline linnaplaneerimine oli kõigi ja eikellegi vastutus.