Pevkur: praeguses olukorras on keeruline hinnata, kui palju pagulasi võiks Eesti 10 aasta jooksul vastu võtta

Riigikogu liige Andres Ammas esitas siseministrile 21. augustil rea põhjendatud küsimusi pagulas- ja põgenikekriisi kohta. Muu hulgas küsis ta, kui palju praeguste teadmiste alusel võiks Eestisse kümne aasta jooksul pagulasi lisanduda, kuidas vältida getostumist ning milline on valitsuse kava olukorraks, kus pagulasprobleem järsult eskaleerub. Aga ka seda, kuidas siseminister suhtub repressiivse iseloomuga piirangutesse, mis käsitlevad Eesti jaoks võõraid kultuurilisi ja religioosseid omapärasid.

Siseminister Hanno Pevkuri vastused riigikogu liikme Andres Ammase küsimustele:

1. Kui suureks hinnatakse Euroopa Liidus võõrpäritolu elanike ja immigrantide hulka? Kui suur osa tänapäeval Euroopa Liidu riikides elavatest kolmandatest maadest pärit immigrantidest on saabunud illegaalselt ning saanud hiljem legaalse staatuse? Millised on vastavad andmed Eesti puhul?

2014. aasta seisuga elas Eurostat´i andmetel Euroopa Liidu 28 liikmesriigis kokku 19,6 miljonit välismaalast, kes polnud liikmesriikide kodanikud. Euroopa Liidu mittekodanike arv moodustas 3,9% EL populatsioonist. Kuivõrd liikmesriigil on suveräänne õigus otsustada, kas ja millisel alusel ta välismaalase riigis viibimise seadustab, siis puuduvad Siseministeeriumil usaldusväärsed andmed selle kohta, kui palju ebaseaduslikult Schengeni alale sisenenud või riigis viibinud välismaalastest on oma staatuse liikmesriikides legaliseerinud.

Eestisse ebaseaduslikult sisenenud isikud ei saa Eestis elamisluba, neile tehakse lahkumisettekirjutus. Kokku registreeriti 2015. aasta esimesel poolaastal 87 ajutise kontrolljoone ebaseadusliku ületuse juhtumit, millest 13 juhtumit määratleti ebaseadusliku rände eesmärgiga ning nende juhtumitega seonduvalt peeti kinni 31 isikut. Selle aasta esimese kuue kuu jooksul on 257-le välismaalasele tehtud lahkumisettekirjutus Eestist lahkumiseks, 1840-le välismaalasele on antud elamisluba, 3141 välismaalase elamisloa kehtivusaega on pikendatud. Rahvusvaheline kaitse on antud kokku 27 isikule.

2. Kui suur on olnud viimase 10 aasta jooksul immigratsioon Euroopa Liidu riikidesse kolmandatest riikidest sh kui palju on tulnud teistest Euroopa riikidest ja SRO riikidest; kui palju on tulnud Aafrikast ja Aasiast?

Eurostati poolt 10.06.2015 avalikustatud ja Euroopa Liidu rände tegevuskava juurde lisatud statistilised andmed2 aastate 2010-2013 kohta näitavad, et igal aastal rändab Euroopa Liitu keskmiselt 1,4 miljonit isikut, kes ei ole EL kodanikud, kelle eelmine elukoht on olnud väljaspool EL liikmesriiki, ja kes on asunud EL liikmesriiki elama pikemaks ajaks kui 12 kuud.

a. 2010. a. – 1 455 953 isikut.
TOP 5 päritoluriiki: India, Hiina sh Hongkong, Maroko, Pakistan, Ukraina.
b. 2011. a. – 1 391 147 isikut.
TOP 5 päritoluriiki: India, Hiina sh Hongkong, Pakistan, Maroko, Ameerika
Ühendriigid.
c. 2012. a. - 1 352 027 isikut.
TOP 5 päritoluriiki: Hiina sh Hongkong, India, Pakistan, Ameerika
Ühendriigid.
d. 2013. a. – 1 372 789 isikut.
TOP 5 päritoluriiki: Maroko, Hiina, sh Hongkong, Venemaa, Ukraina, India.

Eestis on viimase 10 aasta jooksul (ajavahemik 2005-2015 8 kuud):

a. tähtajalise elamisõiguse omandanud 22 747 EL kodanikku ja tähtajalise
elamisõiguse saanud 351 EL kodaniku perekonnaliiget.
b. tähtajalise elamisloa saanud 38 905 välismaalast.
c. rahvusvahelise kaitse ja tähtajalise elamisloa on saanud 143 välismaalast ning rahvusvahelise kaitse saanud välismaalase perekonnaliikme elamisloa on saanud 40 välismaalast.

Eestisse tähtajalise elamisloaga elama asunud kolmandate riikide kodanikest on enim pärit Venemaalt, Ukrainast, USA-st, Hiinast ja Türgist.

Euroopa Liidu kodanikest on Eestis elamisõiguse omandanud enim Soome, Saksamaa ja Läti kodanikud.

Aastatel 1997 – 2015 on Eestisse kõige enam rahvusvahelise kaitse taotlejaid saabunud Venemaalt, Ukrainast, Gruusiast ja Süüriast.

3. Kui palju võib lähema 10 aasta jooksul lisanduda praegu kokkulepitud 180-le Eestisse uusi pagulasi Euroopa Liidu sisemise jaotuse alusel? Palume Teie ligikaudset hinnangut.

Rahvusvahelise kaitse valdkond on suuresti sõltuv välisteguritest, näiteks looduskatastroofidest, poliitilise olukorra pingestatusest kolmandates riikides jne. Seetõttu on Siseministeeriumil keeruline prognoosida, kui palju rahvusvahelise kaitse taotlusi Eestile tulevikus tavakorras esitatakse ning samuti kehtib see Euroopa Liidu võimaliku edasise sisemise jaotuse kohta.

Kuigi mitmed liikmesriigid, eelkõige Vahemere piirkonnas, seisavad silmitsi tugevneva rändesurvega, on eelkõige just Itaalia, Kreeka ja Ungari varjupaigasüsteemid sattunud suure surve alla. Euroopa Komisjoni andmetel on käesoleva aasta algusest umbes 500 000 sisserändajat saabunud Euroopa Liitu, kellest umbes 213 000 isikut Kreekasse, 115 000 Itaaliasse ning 145 000 Ungarisse.

Kreekas oli 31. augusti seisuga käesoleval aastal esitatud kokku 7475 rahvusvahelise kaitse taotlust, mis on 30% rohkem eelmisel aastal samal ajal esitatud taotluste arvust. Samal perioodil esitati käesoleval aastal Itaalias kokku 39 483 rahvusvahelise kaitse taotlust, mis oli 27% rohkem, kui 2014. aastal samal ajal. Ungaris esitati käesoleval aastal 31. augusti seisuga kokku 98 072 rahvusvahelise kaitse taotlust, mis on 1290% kasv võrreldes eelmisel aastal sama perioodiga.

Eestis esitati 2014. aastal kokku 147 rahvusvahelise kaitse taotlust. 2015.a statistika näitab taotluste arvu olulist suurenemist. 2015. aasta 31. augusti seisuga on Eestis esitatud kokku 147 taotlust ning kokku võib antud statistika alusel prognoosida käesoleva aasta rahvusvahelise kaitse taotluste lõppnumbriks umbes 200 taotlust.

13. mail avaldas Euroopa Komisjon Euroopa rände tegevuskava teatise, mis lisaks keskpika- ja pika perspektiivi tegevustele hõlmas kiireloomulisi meetmeid Vahemere kriisiolukorra lahendamiseks, sh 40 000 rahvusvahelise kaitse taotleja ümberpaigutamist Itaaliast ja Kreekast ning 20 000 taotleja ümberasustamist kolmandatest riikidest.

25.-26. juunil 2015 toimunud Euroopa ülemkogul ei leidnud Komisjoni ettepanek riigipeade toetust ning lepiti kokku, et ümberasustamisesse ja –paigutamisesse panustatakse vabatahtlikult, võttes aluseks liikmesriikide SKP ja rahvaarvu. Siseküsimuste nõukogul (JHA) 20.07.2015 lepiti kokku liikmesriikide panused 60 000 põgeniku jaotamisel.

Põgenike jaotamise üldnumber (60 000) jäi kohtumisel saavutamata, kokku saadi 54 760, millest 22 505 jaotus ümberasustamisele ning 32 250 ümberpaigutamisele. Eesti osaks jäi kohtumise tulemusena 20 ümberasustamiseks ning 130 ümberpaigutamiseks.

13. mai rände tegevuskavas olevad tegevused ei ole leevendanud rändekriisi, sisserändajate arv on kuu kuult kasvanud. Kui mais 2015.a ületas Frontexi andmetel Vahemere (päästeti) 40 223 sisserändajat, siis augustis juba 112 025 sisserändajat.

Seoses üha suureneva rändesurvega tuli Euroopa Komisjon 09.09.2015 välja uute tegevustega rändesurve leevendamiseks ning Itaalia, Kreeka ja Ungari abistamiseks 120 tuhande isiku ümberpaigutamisega, millest Komisjoni pakutud jaotusvõtme järgi tuleks Eestil kahe aasta jooksul täiendavalt ümber paigutada 373 isikut. Vabariigi Valitsuse 10.09.2015 istungil oli Eesti seisukoht, et oleme valmis kriisiolukorras vastu võtma täiendavaid pagulasi, arvestades Eesti riigi võimekust, rahvastiku ja majanduse osakaalu Euroopa Liidus ja pagulaste soovi Eestisse ümber paikneda. Eelistame vabatahtlikkuse põhimõttel toimivat vastastikust abistamist.

Kokkuvõttes on, lähtuvalt kriisi ulatusest ning selle pikaajalisest olemusest, praeguses olukorras keeruline hinnata, kui palju pagulasi lisaks eelpool olevatele ettepanekutele Eesti 10 aasta perspektiivis ümberpaigutamise või –asustamisega täiendavalt võiks vastu võtta.

4. Kui palju perekonnaliikmeid on keskmiselt üks pagulane toonud järele oma uude asukohariiki, milliste sugulastega valdavalt ühinetakse? Mida me saame sellest järeldada Eestisse saabuvate pagulaste võimaliku sugulastega ühinemise osas?

Eestis on rahvusvahelise kaitse saanud isikute perekondade taasühinemine olnud seni tagasihoidlik. Senise praktika kohaselt ühinevad rahvusvahelise kaitse saajaga naised ja lapsed, ühel juhul ühines vanem ning ühel juhul sündis laps Eestis.

Politsei- ja Piirivalveameti andmetel anti 2013. aastal rahvusvaheline kaitse kokku 7 isikule ning perekonna taasühendamise alusel anti elamisluba 3 isikule.

2014. aastal anti rahvusvaheline kaitse kokku 20 isikule ja nendest 2 isikut kutsusid hiljem oma pereliikmed järele. Kokku sai 2014. aastal perekonna taasühinemise alusel elamisloa 3 isikut.

2015. aastal on augusti lõpu seisuga antud varjupaik 16 isikule ja täiendav kaitse 33 isikule, seega kokku on rahvusvahelise kaitse saanud 49 isikut. Nendest 6 on oma perekonnaliikmed järgi kutsunud. Kokku on augusti lõpu seisuga 2015. aastal perekonna taasühinemise alusel elamisloa saanud 18 isikut. Kuna rahvusvahelise kaitse saanud isikute perekonna taasühinemise arvud on seni olnud suhteliselt väikesed, siis ei ole statistilise keskmise arvutamine praegusel hetkel piisavalt üldistatav.

Planeeritavas ümberasustamise ja ümberpaigutamise protsessis on Eestil võimalik esitada oma eelistused ümberasustatavate isikute profiilide osas ÜRO Pagulaste Ülemvoliniku ametile (UNHCR), kes koordineerib ümberasustamise protsessi, ning leppida profiilide osas kokku ka Itaalia ja Kreekaga. Eesti keskendub nendes protsessides tervikperedele abi
pakkumisele, mis aitab vältida hilisemat pererännet.

5. Kindlasti on riikides, kus on juba aastakümneid palju võõrpäritolu rahvast, viidud läbi uuringuid, et selgitada nende panust võõrustajariikide majandusse ja ühiskonda tervikuna ning on analüüsitud tehtud vigu ja õnnestumisi. Palume tutvustada kokkuvõtvalt selliste uuringute tulemusi ka Eesti avalikkusele.

Vastuseks Teie küsimusele traditsiooniliste sisseränderiikide kogemustest laiemalt sisserände (mitte ainult rahvusvahelise kaitse saajate) mõju hindamisega, toome välja, et viimastele uuringutele tuginedes võib väita, et tänased sisserännanud pigem panustavad riikidesse rohkem kui vastu saavad. Näiteks on OECD riikides rände fiskaalmõju SKP-sse keskmiselt 0,35%. Kõige kõrgem on mõju Luksemburgis (2,02%) ja Šveitsis (1,95%), kus sisserändajate fiskaalmõju on hinnanguliselt +2%. OECD hinnangul oli Eestis rände fiskaalmõju SKP-sse positiivne (0,49%), olles üle OECD riikide keskmise.

a. OECD poolt 2014. aastal avaldatud andmete kohaselt on sisserändajad tähtsad panustajad tööturule nii kõrgelt kvalifitseeritud kui madala kvalifikatsiooniga töötajate hulgas. Sealjuures on vaid väike hulk nendest sisserändajatest, kes panustavad OECD andmetel 70% tööjõupakkumuse kasvu Euroopas, tulnud OECD maadesse töörändega – enamik nendest saabub muudel alustel, sh pere, rahvusvahelise kaitse.

b. Kanada kogemust kaardistavas uuringus on hinnatud sisserändajate mõju riigi makromajanduslikele näitajatele. Nendeks näitajateks olid SKP, SKP isiku kohta, töötus, nõudluse kasv, eriti vaadates eluasemeturgu, investeerimine, produktiivsus ning valitsussektori kulutused, maksud ja valitsussektori eelarvetasakaal. Uuringu kohaselt on suurem sisseränne tõenäoliselt positiivse mõjuga Kanada tööturule ning majandusele laiemalt, kuid ei mõjuta otseselt töötust. Sama uuring aga toob välja ka selle, et uutel sisserändajatel on aina raskem integreeruda Kanada majandusellu ning selle tagamine on Kanada majanduse kasvu eelduseks.

c. Londoni Ülikooli Kolledži uuring 2013. aastast tõi välja, et enamus
sisserännanuid maksavad makse, ei sõltu sotsiaaltoetustest ning tulevad oma eluga toime ilma riigi abita. Enamgi veel, sisserändajatel on võrreldes põliselanikega väiksem tõenäosus saada riiklike toetusi või maksusoodustusi ja elada sotsiaalkorterites. Seega sisserännanud pigem ei ole koormavaks, vaid on aidanud leevendada põliselanike maksukoormust ja panustanud Ühendkuningriigi kui heaoluühiskonna ülalpidamisse.

d. Rootsi mõttekoda Arena Idé poolt 2015. aasta juulis avaldatud uuringu kohaselt oleks Rootsil ilma aastatel 1950–2014 toimunud sisserändeta olnud 900 miljardi krooni (ligi 96 miljardi euro) võrra vähem rahalisi ressursse, mis tähendab, et erinevatele valdkondadele (taristu, riigikaitse) jne tehtud kulutuste katmiseks (samal tasemel) tulnuks koguda 65 miljardi krooni (6,9 miljardi euro) võrra rohkem makse elanikelt.

e. American Enterprise Institute for Public Policy Research viis 2011. aastal läbi uuringu „Immigration and American Jobs“, mille kohaselt aitab üks välismaalt sisserännanu, kuid USA-s teaduse, tehnoloogia, inseneri või matemaatika alase kõrghariduse omandanud isik, luua USA-s 2,7 lisatöökohta. Väljastpoolt USA-t antud erialadel kõrghariduse omandanud suurendasid kohalike elanike hulgas hõivet 0,86 töökoha võrra.

f. 2015. aastal OECD poolt avaldatud raportis Indicators of Immigrant
Integration 2015 toodud välja, et integratsiooniga seonduvate väljakutsete kasv ei ole otseses seoses immigrantide koguarvuga elanikkonnas. Kui uuringu läbiviijate arvamusel seost üldse saaks luua, siis võib väita, et suurema immigrantide koguarvuga riigid on integratsioonis edukamad.

Kuigi nimetatud uuringud ei ole oma metodoloogialt omavahel otseselt võrreldavad, siis võib järeldada, et pikaajalisema immigratsioonikogemusega riikides on sisserändajad pigem panustanud majandusse kui vastupidi. Samas on kõikide nimetatud uuringute alusel
immigrandid, võrreldes püsielanikega, üldjuhul ebakindlamas majanduslikus positsioonis, hoolimata sellest, kas tegemist on nt tippspetsialistidega või mitte. Teisalt, ei tähenda see, et sõltutakse riigi poolt pakutavatest toetustest, vaid pigem on panus majandusse väiksem
madalamate palkade tõttu. Läbivaks probleemide ennetamise meetmeks kõigi kolme eelnimetatud uuringu põhjal on tööturuintegratsiooni toetamine.

6. Kuidas on erinevates riikides lahendatud pagulaste töötamine? Milline on Teie hinnangul Eesti avaliku ja erasektori valmidus tagada pagulastele töökohti ja tööhõive tugiteenust? Mida võetakse ette selle valmiduse parandamiseks?

Pagulaste töötamise küsimus on Eestis Sotsiaalministeeriumi vastutusalas. Siseministeeriumi poolt toome välja, et õigus töötamisele on rahvusvaheline inimõigus, mis on kaitstud mitmete rahvusvaheliste lepingutega: ÜRO 1951. aasta Pagulasseisundi konventsioon (artiklid 17, 18, 19), Majanduslike, sotsiaalsete ja kultuurialaste õiguste rahvusvaheline pakt ja Rahvusvaheline konventsioon kõikide võõrtööliste ja nende pereliikmete õiguste kaitse kohta.

Välismaalasele rahvusvahelise kaitse andmise seaduse (VRKS) § 75 lõike 6 kohaselt on rahvusvahelise kaitse saajal Eestis viibimise ajal õigus haridusele ja õigus Eestis töötada seadustes sätestatud alustel ja korras. Sama seaduse § 75 lõige 1 sätestab rahvusvahelise kaitse saajate sotsiaalsed õigused, andes neile Eestis viibimise ajaks õiguse saada riiklikku pensioni, peretoetusi, tööturuteenuseid ja -toetust, sotsiaaltoetusi ja muud abi.

Teiste riikide ning ka Eesti praktikast lähtuvalt võib väita, et rahvusvahelise kaitse saanud isikute ligipääs tööturule ja eelkõige just töökoha olemasolu on üks olulisimaid tegureid, mis soodustab rahvusvahelise kaitse saanute kohanemist ja hilisemat lõimumist. Seega on oluline toetada tööealisi pagulasi võimalikult kiiresti tööturule jõudmises. Eesti senine praktika on näidanud, et pagulased on reeglina motiveeritud tööd leidma ja tööandjad on näidanud huvi nende tööle värbamisest. Viimast tõendab ehedalt ka Siseministeeriumi poolt 2011. aastal tellitud ja Balti Uuringute Instituudi poolt läbi viidud uuring. Uuringust selgus, et 21 isikust 15 isikut omas tööd ning 6 isikut olid töötud.

Eesmärgiga toetada rahvusvahelise kaitse saanud isikute tööga hõivatust, asub septembris Vao majutuskeskusesse tööle töötegevuste juhendaja, kes annab kaitse saanud isikutele keskuses viibimise perioodil ülevaate Eesti tööturuteenustest, tagab tööandjate ja ettevõtjate teadlikkuse võimalusest värvata rahvusvahelise kaitse saanud isikuid oma ettevõttesse ning tutvustab juba varasemalt kaitse saanud isikute kogemusi tööturul. Viimased peaksid aitama kaasa kaitse saanud isikute motivatsiooni tõstmisele tööotsinguid alustada, mis ühtlasi soodustab nende hilisemat toimetulekut. Lisaks pakuvad kaitse saanud isikutele tugiisikuteenust aktiivselt kaks MTÜ-d: MTÜ Johannes Mihkelsoni Keskus ja MTÜ Eesti Pagulasabi. Tugiisiku ülesanneteks on mh rahvusvahelise kaitse saanud isikut vajadusel abistada eri ametkondadega suhtlemisel (õigusabi, tööotsingud, haridussüsteem, koolituskursused, arstiabi).

Lisaks suunab Politsei- ja Piirivalveamet alates 1. augustist 2015 rahvusvahelise kaitse saanud isikud osalema kohanemisprogrammis, mille eesmärk on toetada kohanemist ja hilisemat lõimumist, tagades mh teadmised töö ja ettevõtluse valdkonnas.

Seega on planeeritud mitmeid teenuseid, mille eesmärgiks on tõsta nii tööandjate endi teadlikkust rahvusvahelise kaitse saanud isikutest kui ka soodustada kaitse saanud isikute integreeritust Eesti tööturule, mis koosmõjus panustavad kaitse saanud isikute toimetulekusse Eestis.

7. Kui suur on suuremates immigratsiooni sihtriikides võõrpäritolu rahvastiku ja immigrantide hulgas sotsiaaltoetuste saajate osakaal? Milline Teie hinnangul saab olema koormus Eesti sotsiaaltoetuste süsteemile seoses pagulaste saabumisega (kulutused ja toetuse liigid)?

Sisserändajate sotsiaaltoetuste teema kuulub Sotsiaalministeeriumi vastutusvaldkonda. Siseministeeriumi poolt võime esile tuua, et Euroopa Rändevõrgustiku 2014. aasta uuring „Kolmandate riikide kodanike juurdepääs sotsiaalkindlustusele ja tervishoiule“ toob välja, et sotsiaaltoetuste saamine erineb riigiti märkimisväärselt. Näiteks Belgias saavad kolmandatest riikidest pärinevad kodanikud enam töötushüvitisi kui oma riigi kodanikud, kuid pensionihüvitiste saamisel on nad äärmiselt alaesindatud; Tšehhi Vabariigi andmetest selgub, et kolmandate riikide kodanikud kasutavad sotsiaalkindlustushüvitisi vähem kui Tšehhi kodanikud, kuigi see erinevus on viimastel aastatel vähenenud. Eestis saavad kolmandate riikide kodanikud vanadus- ja töötushüvitisi rohkem, kuid lapsetoetust vähem. Prantsusmaal saavad kolmandate riikide kodanikud rohkem majutustoetust ja töötushüvitisi, kuid vähem tervishoiu- ja pensionihüvitisi; Iirimaal näitavad andmed, et sisserändajad on sotsiaalabi saajate hulgas suurel määral ja süstemaatiliselt enim esindatud. Kolmandate riikide kodanikud on alaesindatud töötus-, töövõimetus- ja pensionihüvitiste saajate hulgas, kuid enam esindatud lapsetoetuse saajate hulgas (see peegeldab tõenäoliselt elanikkonna vanuselist struktuuri).

8. Kuidas muutub põlvkondade jooksul võõrpäritolu inimeste sotsiaalne käitumine, peremudel, laste arvukus peredes? Kui suur osa neist lõimub vastuvõtjamaa ühiskonnaga, kui suur osa kapseldub ja getostub? Mida Eesti peaks ette võtma, et soodustada positiivse lõimumisstsenaariumi elluviimist ja vältida getostumist?

Sisserändajate hilisemate peremudelite, laste arvukuse ja positiivse lõimumisstenaariumi osas puudub Siseministeeriumil teiste riikide praktikate ülevaade, kuivõrd lõimumisvaldkonna eest vastutab Kultuuriministeerium ning rahvusvahelise kaitse saajate vastuvõttu, sh tööturule jõudmisega seonduvat korraldab Sotsiaalministeerium. Üldistatult võib Siseministeeriumi poolt välja tuua, et vastavalt OECD statistikale on immigrantleibkondades põliselanikest tõenäolisemalt lapsed – põliselanike puhul on protsent 24, immigrantleibkondade puhul 34. Samas moodustavad EL-i kontekstis lastega immigrantleibkonnad väiksema hulga leibkondadest – 29%. Keskmiselt aga on immigrantleibkonnad suuremad põliselanike leibkondadest.

Vastavalt OECD poolt 2015. aastal avaldatud raportile Indicators of Immigrant Integration 2015 omandab OECD riikides orienteeruvalt 2/3 immigrantidest, kes on riigis elanud üle 10 aasta, vastava riigi kodakondsuse. Euroopa riikidest on suurim hulk sisserändajatest, kes on
võtnud vastuvõtva riigi kodakondsuse, Skandinaavia riikidest. Nendest omakorda, kes on omandanud vastuvõtva riigi kodakondsuse, 2/3 osalevad valimistel.

Teiste riikide praktikad näitavad, et lõimumise toetamiseks on keskne pakkuda sisserändajatele infot vastuvõtva riigi kohta, sobivaid kohanemist ja lõimumist toetavaid teenuseid – koolitused, sh ja ennekõike keeleõpe, toetada sisserändajate, eriti nende perekonnaliikmete hõives, hariduses ning kodanikuühiskonnas osalemist.

Sisserändajate kohanemise ja lõimumise toetamiseks kasutatakse OECD andmetel kahte tüüpi poliitikaid - 1. hajutamine ja 2. kohanemis- ning integratsioonimeetmed (haridus, majutus, tööturg). Neid poliitikaid on rakendanud nii Saksamaa, Rootsi kui Norra. Getostumise vältimiseks, lähtudes pagulasküsimusest, ei planeerita Eestisse saabuvaid rahvusvahelise kaitse saajaid paigutada ühte kohta. Rahvusvahelise kaitse saajate elukohtade valimisel jälgitakse, et isikutele oleks tagatud korralikud teenused kohanemiseks ja hilisemaks lõimumiseks, töövõimalused ja lastele kooli- ja lasteaiakohad. Kaitse saajad aidatakse ka nii
kiiresti kui võimalik tööle ning neile õpetatakse eesti keelt ja Eestis elamise eripärasid ja reegleid.

9. Milliseid lahendusi on erinevad riigid välja töötanud ja kasutanud parema lõimumise saavutamiseks? Eriti huvitavad sellised analüüsid ja uuringud kõigi Skandinaaviariikide, Madalmaade, Saksamaa, Austria ja Suurbritannia kohta. Kuidas te näete nende kogemuste rakendamist Eestis, millised riiklikud meetmed on planeeritud välisspetsialistide kogemuste ja teadmiste toomiseks Eestisse

Kuivõrd lõimumisvaldkonna eest vastutab Kultuuriministeerium, siis on Siseministeeriumil võimalik anda ülevaade valdavalt teiste riikide praktikatest uussisserändajatele kohanemist toetavate teenuste pakkumisel.

Kohanemiskoolitusi, keeleõppe võimalusi, tugiisikute teenuseid, nõustamisteenuseid ning lõimumist soodustavaid koolitusi peetakse üldiselt uude ühiskonda sisseelamisele positiivset mõju avaldavateks. Küll aga erinevad märkimisväärselt riigiti meetmete pakkumise lahendused.

Uussisserändaja kohanemise toetamiseks on näiteks Soome, Singapur, Taani, Holland ja Tšehhi panustanud sisserändajatele info jagamisse – nii infoportaalide, -punktide kui -telefonide kaudu. Samuti on mitmetes riikides võetud kasutusele kohanemisprogrammid või lõimumisprogrammid (või mõlemad). Ühe meetmena on loodud ka n-ö multikultuursuse kohalikud keskused, kus pakutakse sisserändajatele nõustamist, kohanemis- ja
lõimumiskoolitusi, keeleõpet ning korraldatakse erinevaid üritusi. Nende keskuste probleemina võib aga siiski välja tuua, et sinna koonduvad valdavalt sisserändajad ning see vähendab nende kontakte kohaliku elanikkonnaga.

Keskseks kitsaskohaks kõikides nimetatud riikides sisserändajate kohanemisel ja hilisemal lõimumisel on aga keeleoskuse puudus, mis võimaldaks neil osaleda ühiskonnaelus ja majanduses täisväärtuslike toimijatena. Keeleõppe võimalused uussisserändajatele riigiti
erinevad. Keeleõpet pakutakse Soomes ja Taanis tasuta 2-3 aasta vältel alates riiki saabumisest. Soomes on tasuta võimalik keelt õppida kuni tasemeni B1. Holland tasuta keeleõpet ei paku. Erinevusena Eestist võib välja tuua ka selle, et sisseränne on nimetatud riikides tugevalt seotud tööjõu ja majandusarengu valdkondadega, st tegeletakse sisserändajate riiki meelitamisega, et tagada piisava tööjõuvaru olemasolu. Samas on kohustusliku keeleoskuse omandamise takistavaks teguriks enamasti see, kui keeleõppe kursused ei ole paindlikult (st nädalavahetustel, e-õppena, õhtuti) kättesaadavad ning inimesed leiavad töö valdkondades, kus keeleoskus ei ole vajalik. Tagamaks kohanemine ja hilisem lõimumine on eelpool nimetatud riikides leitud lahendusi sektoriülesest koostööst,
võrgustumisest, kohaliku tasandi koostööst, kohalike omavalitsuste tugevast rollist

kohanemise ja lõimumise toetamisel ning koostöös sotsiaalpartneritega kohanemis- ja lõimumisprogrammide pakkumisest.

Eestis 2015. aasta sügisel algava uussisserändajate kohanemisprogrammi planeerimisel on kasutatud eelnimetatud ja OECD riikide kogemust, samuti on teiste riikide kogemust kaardistatud eraldi uuringu Uussisserändajate kohanemine Eestis: valikud ja poliitikaettepanekud tervikliku ja jätkusuutliku süsteemi kujundamiseks raames.

Lõimumisvaldkonna tegevuste planeerimisel on Eestis olnud keskseks regulaarsete integratsioonimonitooringute läbiviimine ning varasemalt on Kultuuriministeeriumi eestvedamisel tutvustatud ametnikele ja sotsiaalpartneritele Saksamaa, Poola, Rootsi, Ühendkuningriigi ning Tšehhi kogemusi.

10. Milline on valitsuse visioon juhuks, kui pagulasprobleem Lõuna-Euroopas järsult eskaleerub ning need riigid paluvad liidu teistelt osapooltelt uute pagulaste vastuvõtmist? Mis oleks selles olukorras Eesti seisukoht?

Pagulaskriisi võimalikul eskaleerumisel Eesti panustamise ulatust ei ole käesoleval hetkel Vabariigi Valitsus otsustanud, kuid Eesti positsioon on juba algselt olnud selline, et prioriteediks on vajaliku abi osutamine eelkõige kohapeal (kriisikolletes) ning probleemide tekkepõhjustega tegelemine eesmärgiga hoida ära Vahemere kriisi sarnaseid olukordi.

Juhul, kui tegemist on olukorraga, kus on vajalik tegeleda juba konkreetsete Euroopa Liitu saabunud isikutega, kes kvalifitseeruvad ümberasustamise/ümberpaigutamise subjektideks, siis lähtume Vabariigi Valitsuse 9.06.2015 heakskiidetud ja Riigikogu Euroopa Liidu asjade komisjoni (ELAK) poolt kinnitatud ning Vabariigi Valitsuses 10.09.2015 heakskiidetud seisukohtadest (neid arutab ELAK 11.09.2015), mille kohaselt on Eesti valmis kriisiolukorras vastu võtma pagulasi, arvestades Eesti riigi võimekust, rahvastiku ja majanduse osakaalu Euroopa Liidus ja pagulaste soovi Eestisse ümber paikneda. Eelistame vabatahtlikkuse põhimõttel toimivat vastastikust abistamist.

Samas ei võimalik tulevikus välistada Euroopa Komisjoni poolsete uute vastavasisuliste algatuste väljatöötamist ning sellega kaasnevalt vajadust kinnitada uued Vabariigi Valitsuse seisukohad.

11. Mida Valitsus teeb Eesti elanikkonna teavitamiseks ja turvalisuse tagamiseks, kui pagulaste vastuvõtuga seotud probleemid lähemas kütavad teravaid kirgi, Eestisse saabuvad pagulased on kõrgendatud avaliku tähelepanu all, mis pärsib nende rahulikku kohanemist Eesti ühiskonnaga?

Valitsuse kommunikatsiooni eest vastutab Valitsuse Kommunikatsioonibüroo. Siseministeeriumil on võimalik viidata järgmistele tegevustele:

a. Riigikantselei ning eri ministeeriumide (Siseministeerium, Sotsiaalministeerium, Haridus- ja Teadusministeerium) koostöös on koondatud pagulasi puudutav info veebilehele www.valitsus.ee/pagulased, kus on infot nii tegevuste ajakava, Eesti seisukohtade, korduma kippuvate küsimuste kui ka pagulaste päritoluriikide kohta.

b. Valitsuse Kommunikatsioonibüroo juhtimisel kohtuvad regulaarselt erinevate ministeeriumide kommunikatsiooninõunikud.

c. 21.-22. juulil kohtusid sotsiaalkaitseminister Margus Tsahkna ning siseminister Hanno Pevkur kohalike omavalitsuste esindajatega, et pagulasteemat kogukondadele selgitada ja peamistele küsimustele vastata.

d. Alates 9. septembrist käivitati Siseministeeriumi eestvedamisel koostöös Riigikantselei ja Sotsiaalministeeriumiga sotsiaalmeedias kampaania, millega lükatakse ümber levinud pagulastega seotud müüte.

Lisaks on igapäevase kommunikatsiooni osa meedias avaldatud väärinformatsiooni ümberlükkamine, ajakirjanduse päringutele vastamine, intervjuud ja arvamuslood ning suhtlus, kohtumised ja ümarlauad kohalike omavalitsuste ning sotsiaalpartneritega.

12. Kuidas Te suhtute repressiivse iseloomuga piirangutesse, mis käsitlevad Eesti jaoks võõraid kultuurilisi ja religioosseid omapärasid? Millised muudatused käivitatakse Eesti õigussüsteemis kohtud, prokuratuur ja politsei, et vastata uutele väljakutsetele? Kas plaanitakse keeldude, karistuste ja piirangute üle vaatamist ja uute lisamist karistusõigusesse?

Vabariigi Valitsuse 6. augusti k.a valitsuskabineti nõupidamise otsuse kohaselt on Justiitsministeeriumil ülesanne analüüsida põhjalikult teiste Euroopa riikide viimase aja praktikat õigusruumi korrastamisel seoses teisest kultuuriruumist pärit inimeste lõimumise soodustamise käigus tekkida võivate probleemsituatsioonide ennetamisega. Hetkeseisuga ei ole Siseministeeriumile teadaolevalt antud analüüs veel valminud.