Juhtkiri: autokuludele piir peale
Ikka ja jälle laseb hulk riigikogulasi katta hüvitisest kulutusi, mida ei ole nende tööülesannete täitmiseks päriselt vaja. Kõige suuremas ulatuses kohtab seda liisitud autode puhul. Sellepärast tuleb autoliisingu hüvitamise reegleid muuta.
Praegu liigitatakse autoliisingu kulud sõidukulude alla. Kulude hüvitamist reguleerivas riigikogu juhatuse otsuses on kirjas: „Sõidukulud on ühissõiduki (sh takso), kütuse-, parkimisteenuse ja sõiduki üürikulud ja ühiselt tellitava transporditeenuse kulud. Kapitalirendi makseid ei hüvitata.” Veel öeldakse otsuses, et kuluna ei hüvitata vara soetamise kulusid.
Paraku on sõiduki üürikulude mõiste küllaltki veniv. Mänguruumi suurust näitas ilmekalt eelmise riigikogu liige Andrei Korobeinik, kes mõnda aega rentis kuluhüvitise eest autot omaenda firmalt. Uues riigikogus on autotehingutega juba jõudnud silma paista Tanel Talve, Mihhail Stalnuhhin, Kersti Sarapuu, Märt Sults, Toomas Vitsut… Stalnuhhini liisitud auto ei ole eriti kallis, aga see-eest kompab ta piiri, kust isegi praeguste reeglite järgi algab kuluhüvitise eest endale vara soetamine.
Üks võimalus autoliisinguga seotud kulutusi piirata on seada sõiduki üürikuludele piirmäär. Stalnuhhin arvab selle mõtte kohta: „Kui oleks piirang, et autoliisinguks tohib kasutada näiteks 300 eurot, siis kas te oleksite õnnelikud, kui riigikogulased hakkaksid sõitma Žigulidega?” See jutt on demagoogiline, sest 300-eurose kuumakse eest saab tüüptingimustel liisida üle 20 000 euro maksva auto – see on kaugel kõige odavamast hinnaklassist.
Teine võimalus on hakata riigikogulastele sõiduvahendeid liisima tsentraliseeritult, riigikogu kantselei kaudu. Nii saaks tõmmata selgema piiri töise ja isikliku autovajaduse vahele. Pealegi võimaldaks suurhange soetada autod soodsamatel tingimustel, kui saab iga riigikogulane üksikult. Riigikogulasel, kelle edevus ei luba „tavalise” autoga sõita, ei pea keelama uhkema autoga sõita, aga kinni peaks ta selle maksma oma palgast.
