22.09.2015, 01:30
PPA peakaplan: kellegi muret ei tohi teha pisikeseks ega tähtsusetuks
Politsei- ja piirivalveametile (PPA) oli möödunud nädal ülitraagiline: kolm töötajat võtsid endalt elu. PPA peakaplan Jaan Jaani on vestelnud suitsiidi teinud inimeste töökaaslastega. „Väga raske on. Kõige tähtsam on ühtehoidmine, üksteise ärakuulamine,” tõdes Jaani.
Jaan Jaani
FOTO:
Kui jätta kõrvale Haapsalu juhtum, kus vanempiirivalvurile mindi esitama kahtlustust alaealiste vastu suunatud seksuaalkuriteos, siis teiste traagiliste juhtumite puhul midagi sellist ei olnud. Kas otsus endalt elu võtta võis olla juba pikemat aega läbi mõeldud?
Valdavalt on tõesti nii, et inimene on asja endas läbi elanud ja seda mõtet varjatakse kolleegide ees väga tugevalt. Väljastpoolt vaadatuna on inimesega kõik korras. Aga mis tema hinges sünnib, see on aimamatu. Stress või pinge on tänapäeva elu osad, enesetapumõtted tulevad aga sügavamast asjast või asjade kuhjumisest, mis tol hetkel näivad lahendamatud. Need, kes suitsiidi kavandavad, ei räägi sellest isegi oma lähedastele. See on varjatud.
Ühine joon näib alati olevat see, et mahajääjad on nõutud, arutatakse lähiringis, kas nad saanuks aidata, tuntakse süüd. See on väga inimlik leina osa, kuid teeb inimesed teinekord väga katki.
Kolleegid ei saa teise inimese eest midagi ära teha. Aga kui nad midagigi aimavad? Kas julgustate neid märkamise korral ummikus inimesega rääkima?
Jah, aga see probleem ei ole ühe organisatsiooni keskne. See on ühiskonna probleem. Kogu aeg on kiire, pole aega mõelda iseendale ega oma lähedastele. Kogu aeg tormatakse eesmärgi poole, mis on kättesaamatu või tabamatu. Eesti inimesed on stressis ja see on saanud justkui uueks normaalsuseks, kus hingetõmbamist peetakse kaotuse või nõrkuse märgiks. Aga paratamatult viib see läbipõlemiseni, mis kõige raskematel juhtudel toob kaasa pöördumatud tagajärjed.
Kas jõuametkondade töötajad on kinnisemad ja nende puhul on psühholoogilise abi küsimine justkui tabu? Julgustate te oma töötajaid abi otsima?
See on saanud justkui uueks normaalsuseks, kus hingetõmbamist peetakse kaotuse või nõrkuse märgiks.
Jah, julgustame. Kui inimene peab abi küsimist nõrkuseks, siis tuleb teda julgustada, et see on just tarkuse ja tugevuse märk. Meil on peale kaplanite ka usalduspsühholoogid ja ma väga loodan, et liigume arusaama poole, et julged on need, kes vaatavad ka enda sisse.
Kas relvakandjatel on suitsiidiotsust kergem teha?
Jõustruktuuride inimestel on relv iga päev vööl ja see võib muuta viisi, kuidas enesetapp tehakse. Otsus elu lõpetada tuleb ilmselt kõigil ühtemoodi raskelt läbi suure valu ja jõuetuse tunde.
Nagu ütlesite, on probleemid tavapärased ühiskonna probleemid – pere, raha, tervis.
Jah, nii on. Ega politsei ei erine ülejäänud ühiskonnast. Ta on üks osa ühiskonnast.
PPA töötajaid ühendab küll see, et töötame kõik samas organisatsioonis, kuid probleemid on ikkagi eraelulist laadi ja seetõttu olemuselt täpselt samasugused kui mujal leiba teenijatel.
Kaplanid on politseiorganisatsioonis omaks võetud ja meid ei võõristata enam. Kuigi otse meie poole pöördutakse harvem, oleme ise võtnud eesmärgi käia võimalikult palju ringi lahtiste silmade ja südamega. Anname inimestele võimaluse võtta aega rääkimiseks. Ega me ei tea ega saa mõõta oma töö tulemust, sest neid asju, mida oleme ära hoidnud, pole ju näha. Teinekord ei pruugi rääkija isegi aru saada, milline vestlus või inimene aitas tal lahendust näha.
Lõppkokkuvõttes võtab suitsiiditegija ju vastutuse ikkagi ise. Mahajääjad ei tohiks ennast süüdistada.
See võib inimese muuta nõutuks ja siis on igasuguseid reaktsioone, millele peab ruumi andma.
Olen kuulnud niisugust ütlemist: need, kes suitsiidi teevad, on suured egoistid, nad ei mõtle mahajääjatele. Oma peredele, oma lastele. Neil on ainult üks soov: vabaneda endas olevast koormast. Aga nii, nagu ei aita tagasipööramatute asjade puhul enda süüdistamine, pole abi ka lahkunu peale vimma kandmisest. Tuleb lihtsalt andeks anda – nii endale kui ka sellele teisele inimesele. Ja see võtab aega. Kõige raskem on see, et need asjad tulevad niivõrd järsku, et see lööb hinge kinni.
Kas nende päevade jooksul on inimesed rohkem teie poole pöördunud?
Jah, täna (eile – K. A.) alustasin kell 7.45 vestlusi ja pärast lõunat lõpetasin. Rohkem peab siinjuures olema kuulaja. Aga see ongi minu töö. Ma näen, et tänapäeva suhtlus käib pigem nii, et üks räägib ja teine räägib. Kuulamise ja süvenemise osa on tänapäeva inimestel vähe.
Kas tunnete, et organisatsioon elab pärast neid kolme väga traagilist sündmust sisimas üle rasket aega?
Esmajoones kindlasti kolleegid. Need, kellega nad koos töötasid, kes nägid enda kõrval head inimest – ja järgmine päev teda enam ei ole. See võib inimese muuta nõutuks ja siis on igasuguseid reaktsioone, millele peab ruumi andma.
Mida laiemalt kogu organisatsioonile soovitate?
Ma soovitan või soovin organisatsioonile leppimist, andeksandmist ja rahu. Kedagi ei tohi mõista hukka selle eest, kuidas ta leinab. Ja kellegi muret ei tohi pisikeseks või tähtsusetuks teha.
On teil kavas minna ka teistesse piirkondadesse rääkima?
Meil käivad kaplanid ringi üle Eesti, aga pigem ikka kuulamas. Ma ei ole ainuke inimene, kes sellesse rolli võib astuda. Tegelikult on see võimalus igaühel. Need ei ole kerged vestlused, kuid võita on neist rohkem kui kaotada.
