Juhtkiri: väsinud üleskutse ühtsusele

Saksamaa ja Prantsusmaa riigijuhtide eilset kõnet ja väitlust Euroopa Parlamendi ees reklaamiti enne pikalt kui ajaloolist.

Seda, et saadikute ette astuvad ühiselt euroliidu kahe peamise mootori eestkõnelejad, polnud ette tulnud juba veerand sajandit. Tookord veensid Helmut Kohl ja François Mitterrand kõhklejaid üheskoos Saksmaade ühendamise vajalikkuses.

Angela Merkel ja François Hollande rõhutasid, et Euroopa seisab praegu samasugusel teelahkmel nagu toona. Suurim põgenikevoog Teise maailmasõja päevist saadik on seadnud kogu Euroopa projekti enneolematu surve alla. Avatud Euroopa ühe peamise eestkõneleja Saksamaa elanikkonna enamus on viimaste küsitluste järgi teatanud, et soovib piiride sulgemist. Hollande peab arvestama, et marurahvuslik Front National eesotsas Marine Le Peniga tegutseb tervelt viiendiku valijate toel.

„Me peame hirmuga toime tulema, aga me ei saa lasta hirmul domineerida, sest see takistab meid,” kuulutas Hollande. „Me ei tohi pagulasküsimuses jälle sulguda rahvuspiiridesse, hoopis vastupidi. Just praegu on meil vaja rohkem Euroopat,” sekundeeris talle Saksamaa kantsler.

Koos reeglitel põhineva korraga kaoks märgatav osa majanduslikku ja sõjalist julgeolekut.

Eestil tasuks pöialt hoida, et Saksamaa ja Prantsusmaa riigijuhtidel jätkuks jõudu oma ideedele kindlaks jääda. Väikeriikide jaoks halvimaid stsenaariume oleks Euroopa Liidu ühe nähtavama tunnuse ehk Schengeni piirideta ruumi kokkuvarisemine. Pikemas perspektiivis võiks suutmatus kriisile näkku vaadata viia kogu ühtse Euroopa projekti lagunemiseni. On selge, et koos ühistel reeglitel põhineva korraga kaoks ka märgatav osa majanduslikku ja sõjalist julgeolekut.

Praegu oodatakse Eestilt mõnesaja inimese vastuvõtmisega kõigest sümboolseid samme, mis aitaksid seni veel Euroopa integratsiooni eest seisvate suurriikide juhtidel oma valijaid veenda, et raskel ajal on ka teised nende kõrval. Seda läheb eriti vaja olukorras, kus pagulasi seni kõige inimlikumalt tervitanud Saksamaal hakkab hing tasapisi kinni jääma.

Neile, kes kuulata tahtsid, tuletasid Merkeli-Hollande’i kõned meelde alusväärtusi, mis on suutnud tagada Euroopale seninägematu õitsengu. Aga mõlema hääl on väsinud. Riigijuhtide kõnedes polnud enam kaugeltki seda sära, mis eelkäijatel veerand sajandit tagasi. Nende sõnumit tasuks siiski kuulda võtta, muidu peavad järgmiste riigijuhtidena kõnet juba sellised marurahvuslikud poliitikud nagu Le Pen või Geert Wilders Hollandist.