Mudlumi jutustus „Ilus Elviira” tuli äsja trükist, kuid sellest on ilmunud juba õige mitu arvustust. See näitab, et autor on popp ja tema raamatut oodati. Ootamise üle ei imesta ma üldse, sest Mudlumi „Tõsine inimene” oli mullu ilmunud tekstidest kindlasti üks vingemaid. Kui keegi „Tõsise inimese” headuses kahtles, siis ainult sellepärast, et raamat mõjus seni Eestis avaldatu taustal harjumatult omapärase ja värskena.

Selleks et hoida oma muljet „Ilusast Elviirast” neitsilikuna, jätsin arvustused lugemata. Siiski võin vaistu järgi öelda, mida neis tõenäoliselt kirjutati. Seda, et „Ilus Elviira” räägib meeste ja naiste suhetest sama palju kui oma ajast, postsovetlikust või siirdeaja Eestist, ajast, kus leidus nii poeetilist absurdi kui ka jõhkrust ja peataolekut. Et see on tragikoomiline, arhailises võtmes lugu, kus mehed on (paljuski juba mainitud keerulise aja tõttu) joodikud ning naised õnnetud ja vaesed. Tõenäoliselt kirjutati arvustustes, et Mudlum kirjutab suureks argielu pisiasjad (nagu „naisteteemasid” tihti nimetatakse) ning tema kui pikaaegse blogipidaja kirjutusviis on vahetu ja isiklik. Et blogisse kirjutatu ja raamatus avaldatu põimuvad ühte, nii et suuremat sorti Mudlumi fänn, kes loeb mõlemat, ei saa enam aru, kus lõpeb tõsielu ja algab fiktsioon. Et sellest raamatust saavad intellektuaalid teada, mis elu käis varakapitalistliku Eesti ilusalongides ja nii edasi.