Pomerants: fosforiidi kaevandamise võimalusi tuleb uurida

Eesti fosforiidivarud on tähtsad kogu EL-i jaoks, sest Euroopa sõltub Venemaast ja Aafrikast.

Keskonnaministeeriumi juhtimisel koostatakse maapõuestrateegiat, mis peaks ühendama poliitilised, ärilised ja looduskaitselised huvid. Samad huvigrupid kogunesid eile mõtteid vahetama Rakverre, meie suurima fosforiidivälja kohale. Peale Eestis tavapäraselt kõneainet pakkunud maavarade keskenduti seekord ettekannetes ka fosforiidile.

Nii teadlasi kui ka ettevõtjaid on pikalt häirinud, et Eestis ei lubata fosforiidivarusid isegi uurida. Sama arvamust avaldas oma ettekandes ka keskkonnaminister Marko Pomerants. Ta märkis, et Eestis kaevandatakse põlevkivi 24 tundi ööpäevas, aga pooleteise korvpalliväljaku suurusel alal, ja fosforiidi uurimiseks ei tohi rajada 92 cm² tavapindalaga puurauke isegi siis, kui põhjavesi pole ohustatud.

Pomerants ütles Eesti Päevalehele, et pole ühtegi ratsionaalset argumenti, miks fosforiiti ei võiks uurida. Tema sõnul on iga maavara uurimise taga küsimus, kuidas saaks seda vara ühiskonnale kõige kasulikumalt tarbida. Ent kõigepealt peab olema välistatud keskkonnaoht. Kaevandamisest võib ministri sõnul rääkima hakata alles mitmekümne aasta pärast.

Kriitiline toormaterjal

Eesti ja Soome on ainsad Euroopa Liidu riigid, kus on märkimisväärsed fosforivarud. Eesti puutub fosforiga kokku Sillamäe sadamas, mis toob toormaterjali sisse ja viib kohe edasi Vene piiri taha Kingissepa tehasesse. Sillamäe kaudu ekspordib Venemaa fosforit ka välja.

Olukord iseloomustab päris hästi Euroopa vajadust selle aine järele. Euroopa Liit on pannud kirja 20 toormaterjali, mida peetakse kriitiliseks. See tähendab, et nende järele on suur majanduslik vajadus, kuid nende tootmine on koondunud üksikutesse riikidesse. Üks selliseid maavarasid on fosforiit.

Ministri sõnul võib kaevandamisest rääkima hakata alles mitmekümne aasta pärast.

Probleem on selles, et Euroopa Liidus pole praegu ühtegi fosforiidikaevandust. Ligi kolmandik fosforit imporditakse Marokost ja suuruselt teine fosforiallikas on Venemaa. Järgmised on sõjatandriks muutunud või muutuvad riigid nagu Süüria. Venemaa-suhete ja Lähis-Ida kriisi tõttu muutub ebastabiilsemaks ka Euroopa fosforiga varustamine.

Konverentsil esinenud Euroopa Komisjoni maavarade poliitika ametnik Alexis van Maercke ütles, et Eestil on palju potentsiaali, millest Euroopa suurt ei tea. Osa potentsiaali peitub kindlasti fosforiidis. Maercke selgitas, et oma fosfori kaevandus oleks Euroopa Liidule kasulik ja annaks rohkem vabadust. Praegu sõltume näiteks Marokost, aga kui seal peaks midagi juhtuma, tekib kohe probleem. Eesti fosforivarud on teada, kuid Maercke rõhutas, et Euroopa Komisjon ei saa Eestile öelda, et siin tuleb fosforit kaevandama hakata.

Tartu ülikooli geoloog Kalle Kirsimäe võttis arutelu kokku mõttega, et fosforiidi kaevandamine pole enam ammu geoloogiline ega tehnoloogiline probleem. See on puhtalt tasakaalu leidmine ühiskonna, keskkonna ja majanduse huvide vahel.