Kujutlen end värskete narkokontrolli läbima pidanud ajateenijate saabastesse. Ka mina läbisin kontrolli, kui läksin 12 aastat tagasi vabatahtlikult kaitseväkke, Kuperjanovi pataljoni, mida mu vanaisa oli 1990-ndatel juhtinud. Tunnen nende hirmu, kui mõtted viimase peo laineharjal tõmmatud kanepist nende vererõhku tõstavad. Ehk läheb õnneks, ehk on juba kadunud, keelduda kontrollist niikuinii ei saa. Mõni süüdistab mõttes ühiskonda silmakirjalikes reeglites võrreldes alkoholiga.

Tahan selle närvilise olukorra asetada laiemasse pilti. Seni ei olnud kutsealuste tarbimisharjumused ette jäänud koolile, politseile ega vanematele. Mõne puhul kehtis ehk „ära küsi, ära vasta” poliitika, teistel ehk liiga palju (töiseid) kohustusi, et mõistliku uimastitarbimise kontrollimist lisakoormaks võtta.

Edasi lugemiseks:
1.99 Üksikartikkel ühe kliki mobiilimaksega