Tähelepanek: Henri Hütt murendab tähti
Etenduse sisu on teema vajalikkus ehk kas mitteverbaalset kunsti on väga arukas sõnadega ümber jutustada. Nagu ägab üks Julio Cortázari tegelane: „Tegelikkus ei saa olla see, ei ole võimalik, et olla džässikriitik on tegelikkus, sest sel juhul on keegi, kes meid ninapidi veab.” Seega oleks hea peatuda ja piirduda tõdemusega, et Hüti eksperimentaalne lavastus on vaatamist väärt. Pealegi saab süüa tähestikusuppi. Epileptikutele pole tüki valguslahendus vist soovitatav.
Aga kes saab peatada džässikriitikut? Juhuse tahtel lugesin etendusega samal päeval ühelt teaduslikku müstilist maailmavaadet propageerivalt veebilehelt jumal Paani müsteeriumi ehk paanilise riituse kirjeldust. Paanilise riituse kolm omadust olevat hirmutunne, huumor ja üheaegsus. Kõik need elemendid on Hüti teoses olemas: saab muiata, saab võpatada ja sünkroonsus on lavastuse põhiküsimus. Poleks ma seda kirjeldust lugenud, oleks raske sõnastada, mida täpselt Telliskivi loomelinnakus kogesin, aga nüüd on kõik mängleva kergusega defineeritav. „Performance with Subtitles” on žanrilt paaniline riitus, aga seda, mida see tähendab, peate ise järele proovima. Praeguste andmete järgi on tänane etendus viimane.
