Olav Ehala: minu esimene avalik esinemine oli paras piin
- 2002, Sakala keskus
„Selle pildi nimi on kaks presidenti ja kaks saksofonisti. Aga pildil on kolm meest. Nagu piltmõistatus. Nimelt mängib Bill Clinton nagu Lembit Saarsalugi saksofoni. Mina olin tollal Eesti heliloojate liidu esimees ehk nagu paljud ütlesid: president. Ega see Clinton minust seal eriti huvitunud. Ajas ainult Lembituga saksijuttu.
Saarsalu on muusikakoolist siiani mu parim sõber. Oleme koos nii palju esinenud, et keegi ei jõua kokku lugeda, ja tänaseni vähemalt korra kuus koos. Hea näide on džässiteemalised koolikontserdid, mida tegime koostöös Eesti Kontserdiga. Kui ma ei eksi, on meil selles võtmes olnud vähemalt 250 kontserti. Kunagi pärast Saarsalu sõjaväeteenistust, kui tal polnud linnas elamiseks kohta, pakkusin talle peavarju. Nüüd ongi jäänud nii, et kui meil on Põhja-Eestis mingid esinemised, siis ta ööbib iga kord minu juures. Sinna juurde käib alati aasimine, et kuidas meil nende ööbimistasudega seekord on, kas on tõusnud või samaks jäänud. Eks ta siis selle eest üllata mind igal mu sünnipäeval paari saksofonilooga.”
- 1951, Tallinn
„Vanemate sõnul hakkasin klaveri vastu huvi tundma niipea, kui näpud klahvidele ulatusid. See pilt peaks olema esimene fikseeritud moment minust pilliga. Oma esimesi harjutamisi ja katsetusi ma suurt ei mäleta, aga üks naljakamaid esinemisi oli esimesel koolipäeval. Olin just kuidagi ääri-veeri õppinud selgeks laulu „Uhti-uhti uhkesti”, mis tähendas, et mind pandi muidugi kohe esinema. Vaesed kuulajad, kes seal olid. Ma kordasin mõttes seda teksti kaasa otsast lõpuni, mis tähendab, et ma mängisin kõik need salmid tuima järjekindlusega ära. Aga see on ju jube pikk laul. Oleksin võinud salmi ühe korra läbi mängida, aga ei, mängisin kõik ja nii primitiivselt, kui ma siis oskasin. Ise olin muidugi väga rahul. Olen takkajärele mõelnud, et minu esimene avalik esinemine võis olla ikka paras piin.” (Naerab.)
• 1976, Eesti riiklik noorsooteater
„Kui ma pärast sõjaväge esimest aastat noorsooteatri muusikalise juhina töötasin, soovitas tollane peanäitejuht Kalju Komissarov mind ühte tükki. Kaarin Raid hakkas lavastama Jean Cocteau „Hoolimatut armukest”, mis on originaalis küll monotükk, aga sai minu pillimängu ja Silvia Laidla teksti vastandamise kaudu dialoogitükiks. Mäletan siiani eredalt, kuidas publikul oli sellest etendusest palju rõõmu, sest meil oli kohati küllaltki vaba tekst. Seega sai ridade vahele pikitud palju ühiskonna- ja poliitikakriitilisi vihjeid. See on minu jaoks väga oluline, sest on siiani minu ainuke teatriroll. Kui aus olla, siis kord, kui Jüri Aarma pidi minema sõjaväkke, aga üks etendus oli veel mängida, hakkasin tema dublandiks. Ta näitas täpselt ühe korra ette, mis tegema peab, ja siis pidin järele tegema. Õnneks see polnud väga suur roll.”
- 1973, Tartu
„Väga märkimisväärne on see, et ka minul on kunagi lopsakas soeng ja juuksed olnud. (Naerab.) Siin me hängime laulupeol Tõnu Kaljustega, kes oli konservatooriumis üks kursus minust taga.
Nõukogude ajal oli selline asi nagu Balti üliõpilaste laulupidu. Kava peal on näha isegi komsomoli märk, aga ega me ise seal ei laulnud. 1990. aastate algusest siiani on minu loomingut esitatud kõikidel laulupidudel.
Peole „Maa ja Ilm” telliti minult lausa peo tunnuslugu: kantaat „Maa ja ilm” Viiu Härmi tekstile. See kõlas nii peo alguses kui ka lõpus. Noorena poleks osanud seda kuidagi ette näha.”
• 1966, Tallinna muusikakool
„Mu kursusekaaslane ja hea sõber oli juba lastemuusikakoolist Lauri Nebel, kes muusikakoolis õppis oboed, aga hiljem läks näitlejaks. Muusikakoolis olid meil igal aastal meie nimetuse järgi ooperid, aga tegelikult miskid happening’id. Sellel pildil etendan naispeaosa mina ja meespeaosa Nebel. Järgmisel aastal oli vastupidi. Need olid parajalt jaburad, aga meile meeldis neid teha. Eriti koomiline on siin pildil muidugi see, et alati vaatas meid seinalt Lenin. Nii et näitlemissoont meil oli. Muusikakoolis oli Nebeliga hetk, kus mõtlesime: lavakas on äge värk, peaks äkki ise ka minema, sest muusikuid on kõik kohad täis. Nüüd on mul muidugi väga hea meel, et jäin oma liistude juurde. Kui lõpetasime muusikakooli, läksin mina konservatooriumisse kompositsiooni õppima. Sel aastal lavaka katseid polnud ja Nebel läks aastaks Pedasse, et mitte sõjaväkke sattuda. Aga kuna muusikud õppisid viis ja näitlejad neli aastat, lõpetasime korraga ja olime kui üks kursus. Tänu meie tihedale läbikäimisele oli see lavakate ja muusikute kursus tihedalt seotud. Tavaliselt see polnud nii. Meil olid ühised peod, näiteks korduvalt minu juures kodus, ja ka ühine lõpupidu. Meie sõprusest tekkis eri erialade kursuste vahel tihe side.”
- 1979, Lohusalu
„Tõnu Kaljuste sünnipäevad toimusid alati Lohusalus. Aga kuna see oli piiritsoon, oli seal alati mingi jama. Kord, kui sõitsime abikaasa Katriniga sinna, peeti Tabasalus buss kinni ja piirivalve tuli dokumente kontrollima. Sinna võisid sõita ainult need, kel oli passis Tallinna sissekirjutus. Meil polnud muidugi passe kaasas ja meid tõsteti bussist välja. Olime sunnitud Tallinna tagasi minema. Teine kord tegime väikses välikaminas lõket. Kuna üle lahe on ju Paldiski, siis oli kõpsti! kohal piirivalve, kes oli kindel, et anname tulega kellelegi mingit märguannet edasi. Kaljuste sünnipäevaga oli alati selliseid nõukogude jaburusi.
Aga muidu olid need toredad karnevalipeod. Tõnu Tormis oli tollal kõva fotograaf ja tegi alati ka lavastatud fotosid. Selliseid pidusid sai tolleaegse Kaljuste kooriga peetud ka minu kodus..”
- 1975, Vene sõjaväe Riia rood
„Vene sõjavägi Riias oli minu jaoks üks suurepärane aasta. Pärast konservatooriumi lõppu olin seal ainult ühe aasta, aga juhtus nii, et selle aasta jooksul sain käia kümme korda Tallinnas, veeta kuu aega Itaalias ning kirjutada kahele Adolf Šapiro etendusele muusika ja teenida sellega raha. Inimesed, kes teenisid Tallinnas, said käia kahe aasta jooksul võib-olla neli korda väljas. Mind võetigi sõjaväkke tegelikult selleks, et tantsumuusika bändile seadeid teha ja ohvitseride majas esinemas käia. See tähendas, et käisime igal nädalalõpul kasarmust väljas erariietes esinemas ja pärast veel linna peal laiamas ka. Kõige fantastilisem juhtum oli muidugi Itaalias. Nimelt kutsuti sealse kommunistide ajalehe 50 aasta juubeli puhul üks sõjaväe laulu-tantsu ansambel Itaaliasse esinema. Nõukogude armee vaatas, et Balti regiooni ansambel pole kümme aastat kuskil käinud, ja otsustas saata selle. Meil tekkis seetõttu muidugi suur paanika, sest staabis teati, millised alkohoolikud need ansambli üleajateenijad olid, ja kardeti, et sellest ei pruugi asja saada. Seejärel otsustati need kõik puhkusele saata ja komplekteeriti kõrgema haridusega mängijatest uus ansambel. Esimene Itaalia kontsert oli suurim, mis olen üldse elus andnud. See toimus Milano staadionil umbes 40 000 pealtvaatajale. Muide, pildil joome konjakit, mis oli tollal rangelt keelatud. Meil oli tore elu.”
