Urmas Sutrop: Kas Päts väärib monumenti? Kas 100 aasta pärast rajatakse Savisaarele monument rahvusriigi arendamise eest?

Küsimusel, kas Konstantin Päts väärib monumenti, on vähemalt kolm tahku. Kõigepealt, kas ta väärib monumenti? Ja kui väärib, siis kuhu ja kunas? Vastata tuleb neile kolmele küsimusele – kas, kuhu ja kunas – koos.

Me võime vaekausile panna Pätsu head ja vead. Oleks üpris küüniline väita, et tal olid suured teened Eesti riigi rajamisel, aga pärast oli ta paha mees. Kehtestas diktatuuri ja ajas venelastega asju nii nagu ta ajas. Ja kirjutas pärast juunipööret igasugustele paberitele kah alla. Aga kas me hindame viiekümne või saja või kahesaja aasta pärast neid seiku ikka veel samamoodi? Kas meie järeltulijad taunivad vaikivat ajastut ja diktatuuri kahekümnenda sajandi alguspoole Eestis?

Me ei tea seda.

Võib-olla rajatakse saja aasta pärast Tallinnasse ka Edgar Savisaare monument suurte teenete eest rahvusriigi arendamisel. Monumendi jalamile raiutakse kuldsete tähtedega: Tänu Edgarile ei tekkinud meil kunagi venelaste erakonda ning nad ei ohustanud seetõttu Eesti riiklust. Võib-olla, et kirjutataksegi nii. Ma ei tea.

Alati võib öelda, et on teisi, kes Pätsust rohkem mälestusmärki vajavad. Kuid me ei peaks teda teistega võrdlema. Otsus tuleb langetada selle põhjal, kuidas me praegu või tulevikus tema tegusid hindame.

Kas samba peab püstitama Vabaduse platsile? Ega vist. Iga samba jaoks on kusagil oma koht. On tundlikumaid ja vähemtundlikke paiku. Vabaduse platsil oli juba kunagi sammas – Peeter esimese pronksist kuju. Kus see nüüd on? Kindlasti leidub Tallinna linnaruumis koht ka Pätsu sambale. Kas siis mõne või mõnesaja aasta pärast. Kui me paneme Pätsus samba paika liiga ruttu ja valesse kohta, siis võib seda tabada Peetri saatus.