Janet Jacksonit oodates
Videvikus põrandalambi valgel soki kudumise vaikuse katkestab telefonihelin. „Maali, kuule! Kas sa seda tänast lehte oled juba lugenud?” küsib sealt sõbranna Juuli hääl ilma pikema sissejuhatusega. „Mis lehte? Mul ju enam Postimees ei käi,” imestab Maali. „Mis Postimeest sa ikka loed, telli LP, seal nad nii vahvasti kirjutavad, tead, ilusatest inimestest!” õpetab Juuli. „Kes kirjutavad ja kellest?” tärkab Maalis huvi. „No näiteks see Niineste-poiss kirjutab sellest Tsänet Tsäksonist,” reklaamib Juuli. „Kas ta on ka näosaates?” pärib Maali täpsustust. „Ei, tema on Ameerikas! Aga ta tuleb laulma, ta on selle, noh, mul on nimi keele peal, nagu Mihkel, aga Ameerika moodi…” proovib Juuli seletada. „Issand, armuke või?” ehmatab Maali. „Ei, sa vana patune! Õde! See vend, noh see Mihkel on juba siin ükskord käinud, nüüd on õe kord!” jätkab Juuli valgustustööd. „Ahaa – nagu need meie Padarid, aga Ameerikast!” loob Maali seose.