POOLT

Tiit Pruuli, ärimees
Kõige parema meelega annavad eestlased raha konkreetsetele projektidele, suurte ideede jaoks annetamisega on halvemini.

Olen olnud mõlemal pool n-ö rindejoont. Annetan ise, aga olen pidanud ka raha küsima: Lennuki ja rollingute jaoks ning näiteks just praegu projektile „Igale lapsele oma pill”.

Eestlased annavad raha üldjuhul väikse tagamõttega, kuid sponsorlust teevad päris heameelega. Kui ettevõte või inimese ego saab reklaami, kaalutakse annetamist rohkem. Klassikaline filantroopia, kus enda edevuse rahuldamine pole tähtis, nii väga ei toimi.

Väga palju sõltub sellest, mille tarbeks küsida. Piltlikult öeldes: kui paluda toetada Eesti muusikaharidust, tuleb raha hoopis raskemini kui Elva ettevõtjalt konkreetselt Elva muusikakoolil toetuseks raha küsides. Abstraktsete teemade puhul, näiteks demokraatia areng ja kliima soojenemine, tunnevad inimesed oma osalust palju vähem.

Ei pruugi sugugi olla nii, et mida rikkam on inimene, seda suurema osa oma varandusest on ta nõus annetusteks andma. Meil on olnud mõne projekti puhul näiteid, kus raha tuleb just väikeste summadena, aga paljudelt väikeste sissetulekutega inimestelt.

Jõukamate ärimeeste puhul on küsimus sageli valikutes. Meile tuleb kontorisse nii palju taotlusi, et sageli ei jõua neid kõiki läbigi vaadata. Aga kui toetada kümnest taotlusest üht, olgugi et korralikult, võib avalikkusele ikkagi jääda mulje, et jõukas inimene koonerdab.

VASTU

Riina Kuusik-Rajasaar, MTÜ Mondo juhatuse liige
Eestlased ei torma suurte kampaaniate heaks annetama. Viimane kampaania „Ukraina heaks” oli pigem erand.

Annetaja silmis usalduse võitmine on pikk protsess. Meieni jõuavad inimesed sageli siis, kui on paar aastat meie tegemisi jälginud. Kogemus näitab, et kes on kord otsustanud annetama hakata, jääb pikemaks ajaks meiega seotuks. Näiteks need sajad inimesed, kes toetavad mitu aastat järjest Ghana või Keenia koolilapse haridust. Küllap on nende jaoks oluline näha oma annetuse tulemust: seda, et laps lõpetab kooli.

Aga inimestele meeldivad ka n-ö vimkaga annetused, näiteks kits Ghana lesknaisele. Sellised annetused võivad annetajal tekitada omajagu küsimusi, sest mõnel aastal võib naiste ühistu inkubaatorile päikesepaneelide soetamine kitsest hoopis vajalikumaks osutuda. Samal ajal on selge, et vaevalt tahab keegi abstraktselt „põllumajandustoetusteks” annetada.

Eesti annetaja alles arendab oma maailmapilti. Küllap võtab veel omajagu aega, kuni inimesed mõistavad, et kaugele maale pole mõtet saata sadat sokipaari või kümmet karumõmmi, sest humanitaarabi kõige kiirem ja tõhusam viis on rahaline annetus, ja et regulaarne annetus organisatsioonile aitab saata korda suuremaid asju kui ühekordne panustamine.