Peaks olema selge, et ükskõik millise riigi ladvikut ei saa rahuldada niisugune publikuks olemise mängimine. Pealegi olukorras, kus kitsas ringis langetatud otsuse alusel oli riik alustanud järjekordset sõda ja ka kandnud alandavalt mõjuvaid kaotusi. Kogunenuil tuli kuulata koheselt sellest, et ollakse võitluse eesliinil ja kõne lõpus kinnitust, et jätkatakse sama kindlalt kui Krimmi võtmisega. Vahepeale mahtus ka hukkunute mälestamine.

Igal juhul korralik kontrast eelmise erakorralise ühisistungiga 18. märtsil 2014, mil – kõigil Georgi lindid rinnas – vormistati Krimmi okupeerimine annekteerimiseks. Tasub mäletada sedagi, et sel aastal ekraanile tulnud filmis tunnistas Putin, et oli mõeldud ka tuumarelvaga argumenteerimisele, kui Krimmi võtmine poleks õnnestunud nii nagu läks. Ka pärast Vene pommitaja allatulistamist Türgi poolt oli riigiduuma asespiiker Zirinovski – kel teadupärast on muu maailma hirmutamiseks kõik lubatud – kärme lubama tuumapommi viskamist Türgile.

Öelda, et keegi tuhandest kokkukutsutust Georgi saalis niisugustele detailidele üldse ei mõtle, on välistatud. Nagu ka Venemaa jätkuvale isoleeritusele, mis Pariisi kohtumise (30.11) taas kinnitust leidis – Inglismaa ja Saksamaa liituvad, ent n.ö. lääne koalitsiooniga ja äsja tuli teade, et Kremli senine koostöötrump - Prantsuse lennukikanjda Charles de Gaulle läheb Süüria rannikult ära Pärsia lahte!

Olen Putini meisterlikult üles ehitatud kõne välispoliitilistest sõnumitest juba kirjutanud, ent nüüd kahest olulisest sisepoliitilisest nüansist. Georgi saali kogunenud soliidsed poliitikud ja ärimehed said mõistagi aru, et Putini pikad tiraadid Türgi ja ka Euroopa poliitikute naeruvääristamiseks olid mõeldud eeskätt lihtrahva kõrvadele, kellelt president ootab toetust eeskätt oma uue vastase vastasele kampaaniale.

Selleks uueks on mõistagi Türgi, mis päevapealt võttis sisse Kremli propagandas seni USA-le kuulunud rolli ja kelle materdamine tuletab kangesti meelde puna-Hiina materdamist NSV Liidus 1966-69, milles üheks verstapostiks oli lahing Damanski saare pärast. Seejuures – mis on eriti oluline: üks osa Venemaa otsustajatest, ministrid k.a. oli vähemalt mõnegi päeva vastu Türgi kaupadele (tekstiilitooted!) kehtestatud sanktsioonidele. Pole juhus, et ilmnenud vastuseisu murdmiseks kasutati siit-sealt kõlanud teateid: algas - nagu Suure Isamaasõja päevil – korjandus uue pommitaja ehitamiseks hukkunu asemel. Need teated pole siiski järge saanud, sest raha, õigemini selle puudumine, on venelastele valus teema.

Seda kinnitab kõige paremini veel 11. novembril alganud Venemaa kaubaveokite juhtide streik. Selle põhjustas valitsuse otsus teemaksu kehtestamisest raskematele kui 12 tonni veokitele ja seda summas 500 000 rubla. Otsus, mis pani kogu Venemaa kihama ja küpses otsus kõikjalt – Dagestanist Peterburi ja Uraalideni välja sõita kokku Moskvasse, teha seda vajadusel „teosammul“, et kogu liiklus ummikusse ajada. Esimeseks kogunemisajaks Moskvas määrati 30. november, siis muudeti see 2., seejärel 4. ja (hetkel veel) 6. detsembriks. Üritust hakkas toetama kompartei fraktsioon Riigiduumas, kes kuulutas välja ka toetusmiitingu (keelati võimude poolt).

Ehkki transpordiministeerium keeldus teemaksu tühistamisest (sellele annab poliitilise maigu asjaolu, et raha korjajaks on Putini judo-partneri Arkadi Rotenbergi poja Igori firma), esitati Duumale enne mõlema koja ühisistungit ikkagi eelnõu, mis nägi ette summa 100-kordset vähendamist ehk siis vaid 5000 rubla maksmist. Mõistagi ootasid ühisisungil olnud, mida Putin asja kohta ütleb. President vaikis teema maha, ent järgmisel päeval ehk siis 4. detsembril langetaski riigiduuma kiirmenetluse korras teemaksu. Ent autojuhid nõuavad jätkuvalt kogu maksu tühistamist.

Teoreetiliselt on asi huvitav, sest saab väita, et hetkel on Venemaal olemas teatud „ülemkihtide kriisi“ elemendid (vastuseis Türgi karistamisele, veoautojuhtide streigi toetamine ülalt). Ent selgelt on puudu seda kasutada võiv vastasrind. Poliitiline opositsioon, mille olemasolus 2012-13.a. polnud kahtlust, on nagu kadunud. Võimud toimetavad muidugi ka oskuslikumalt kui varem, ent nädal pärast ühtset valimispäeva Moskva eeslinnas Marjinos 20. septembril toimunud protestimiiting tõi selgelt vähe rahvast kokku. Ära jäi 15. novembriks kavandatu miiting ja 12. detsembriks küsitule ei antud luba. Elik – kui ka veoautojuhtide streik peaks jätkuma, saaks see arvestatavat poliitilist toetust ... kommunistidelt!? Raske uskuda, et sellele minnakse. Küll aga on mitu streigi juhti deklareerinud, et soovivad kohtuda Putiniga ja oleks tõesti huvitav kogeda tõeliste rahva esindajate kohtumist riigi liidriga. Mõistagi tuleb see kõne alla vaid siis, kui ei suudeta streiki n.ö. laiali saata. Igal juhul täna on veel, mida oodata - nii kohtumise toimumine kui mitte toimumine annab pildi sellest, kui sügavasse kriisi on Venemaa vajunud.

Loe hiljem
Jaga
Kommentaarid