Välispoliitika analüütik: Venemaa jätkab Türgiga kõrget mängu, sest neid ju oli tabanud "noahoop selga"
Tuli aga välja, et sai ise hoopis tuld NATO riigilt, mille piire oli korduvalt rikkunud. Kui veel vahetult enne lennukilugu Süüria rannikule tulnud Prantsuse lennukikandja, kellega venelased kontaktid sisse seadsid, sealt mõni päev hiljem hoopiski Pärsia lahte põrutas, sai selgeks, et Lääs loobub koalitsioonist Moskvaga. Sestap otsustaski Kreml end Türgi peal välja elada, kehtestades viimasele kõikvõimalikud piirangud ja keelud.
Vene vägedele aga anti karm korraldus viivitamatult hävitada kõik ohud, mis võivad nende tegutsemisele tekkida. Putini vastavas kõnes oli see seotud sõjategevusega Süürias, ent äsjast intsidenti Egeuse meres, kus Vene sõjalaevalt avati tuli Türgi kalalaeva pihta, seoti Moskvas kohe oma laeva osalemisega terrorismivastases võitluses.
Teisisõnu – Moskva jätkab kõrget mängu, ehkki sõjalaeval olijad tundsid ikkagi ära, et nende tee võib ristuda mitte sõjalaevaga ja avasid seepärast tule ka vaid käsirelvadest. Nii või teisiti selge sõnum – oleme valmis ükskõik kelle vastu relvi kasutama. Antud olukorrs oli võimalus relvade vahel valida.
Kui nüüd püüda hinnata Moskva avaldatud fakti, et 69% elanikkonnast toetavat Türgi vastaseid meetmeid, siis on kasulik pisut mälu värskendada ja teada, et Türgi oli pärast teist maailmasõda pikalt Moskva suurimate vaenlaste nimekirjas. Eeskätt seetõttu, et ta ei andnud Stalinile tagasi territooriume, mis 1878. aastal olid läinud tsaari-Venemaale ja millised Türgi 1921. aasta lepinguga tagasi sai. Territoriaalsed küsimused on aga Kremlile alati olnud pühad üritused ja kui kogu Nõukogude propagandamasin 1945-53.a. kajas sellest, kuidas kuradi türklased ei anna „põliseid armeenia ja gruusia alasid“ tagasi, siis 1953.a. sai sellest üks suuremaid tabu-teemasid kuni Nõukogude impeeriumi kokkuvarisemiseni. Hetkel on seda juba jõutud ka otsapidi üles soojendada.
Olgu ajaloost meenutatud, et vahetult enne kallaletungi oma senisele liitlasele Stalinile – 18. juunil 1941 sõlmis Hitler sõpruslepingu Türgiga. 23. veebruaril 1945 astus Türgi liitlaste poolel sõtta, mis tähendas ka kõigi samal päeval Türgi sadamates olnud Saksa laevade arestimist. Stalinil aga olid lõunanaabriga teised plaanid, kuid ta kombineeris selgelt üle ja ka Churchill, kellega ta maailma jagamist oli kõige rohkem arutatud, kadus pärast valimiskaotust kodus juulis 1945 otsustajate ringist.
Sündmused hargnesid nii – esmalt tühistas Moskva 1925.a. sõlmitud neutraliteedilepingu Türgiga. 7. juunil 1945 kutsus välisminister Molotov välja Türgi saadiku ja esitas noodi 1914.a. piiride taastamiseks Kirde-Türgis ehk siis nõudis Karsi ja Ardahani piirkondade üleandmist Gruusia NSV ja Armeenia NSV koosseisu. Samuti NSVL merebaasi loomist Dardanellide väinas. Mis puutub territoriaalsetesse nõudmistesse, siis kasutas Molotov (ja tema järel kogu Nõukogude propaganda) võrdlust Poolaga – 1921.a. sai sõjaliselt tugevam Poola endale idas need alad, mis tal 1945.a. tuli lõplikult loovutada Moskvale. Elik – 1921.a. oli Türgi tugevam, kuid nüüd tuleb alluda Moskvale.
Olgu lisatud seegi, et Türgilt küsitud alade naabruses ehk Iraanis viibisid veel Nõukogu väed ja kohekohe olid sündimas ka sealsed lühikest aega eksisteerinud ja Moskva poolt toetatud aserite (1945-6) ja kurdide (1946-47) vabariigid. Moskva lõpetas oma mängud Iraanis ehk siis tõi väed sealt välja märtsis 1946, surve avaldamine Türgile aga jätkus.
Tegelikult tegi Stalin Iraanist lahkumise otsuse juba USA surve all – 21. märtsil asus New Yorgi sadamast teel USS Missouri , mille pardal oli Ühendriikides surnud Türgi saadiku põrm, mis toimetati 6. aprilliks Istanbuli. Põrmust olulisem oli mõistagi see, et laevaga saabus kohale ka USA presidendi Trumani eriesindaja Türgis Alexander Wendell ja algas USA sõjaline kohalviibimine Türgis. Märtsis 1947 sai Türgist nn. Trumani doktriini objekt ja 1952.a. NATO liige.
Nõukogude Liit jõudis selle pärast Türgile veel kaks vihast nooti esitada, ent pea kohe pärast Stalini surma – 30. mail 1953 kutsus Molotov välja (uue) Türgi suursaadiku ja teatas, et Gruusia ja Armeenia on omad territoriaalsed nõudlused tagasi võtnud. Algas pikk vaikus kõnealusel teemal, ent – pikk viha, pikk mälu.
