22.12.2015, 23:55

Allar Levandi: mul on kahju, et auväärsed sportlased kaovad ära ja lähevad ühiskonna jaoks lukku

Muret ei tee see, kas keegi on kasutanud aineid ja vahele jäänud, vaid mis neist inimestest ühiskonnas edasi saab. Mis saab Eestist pärast pagulaste tulekut ja mis maailmast, mis podiseb nagu katel? Allar Levandi võtab enne jõule sündinud intervjuus üle pika aja sõna.

Ingrid Veidenberg

Allari hommik algab alati klaasi vee ja parajalt kange kohviga.

Foto: Tiit Blaat

„Minu jaoks on jõulud kõige närvilisem ja rabedam aeg. Mul ei ole seda jõulusoolikat sees – jõul ei kõneta mind üldse,” ütleb esmaspäeval, 28. detsembril 50-aastaseks saav Allar Levandi oma Nõmme kodu köögis. Kell on üheksa hommikul. Allar paneb kohvivee tulele, Anna pakib isetehtud plaadikoogi toidukilesse ja kiirustab tippspordikomitee koosolekule. Sõjaväest koju käima tulnud keskmine poeg Armand tuleb korraks teiselt korruselt alla tere ütlema ja kaob siis jälle oma tuppa. Maja on vaikne, õues on kümme kraadi sooja, köögiaknast paistab rohetav muru ning me räägime juubilarist talvelapse ja talialal Eestile pronksmedali toonud Allariga mitte ainult lume puudumisest, vaid olulistest asjadest elus.

Edasi lugemiseks:

1.99 Üksikartikkel ühe kliki mobiilimaksega

Oled juba tellija?

Mis on Delfi Kogupakett?

Kommenteeri Loe kommentaare (250)