Mõistan, miks võis Vaheril eesliinile minekuks kiirelt saapaid vaja minna - vabalt võis see olla kõige ratsionaalsem käitumine. Kui müra summutavad klapid on tõesti vajalikud ja leiavad kasutamist teistegi poolt, siis miks ei (aga veenge mind ometi, et müra summutamine on kulutatud 300 eurot ikka väärt ning seda oli vaja teha nüüd-kohe-praegu). Lõppude lõpuks teab ju Vaher väga hästi, et ta kulutused on avalikud, opositsioon hoiab silma peal ning vahelejäämistõenäosus kuritarvituste puhul läheneks sajale protsendile.

Aga Sahlini puhul juhtus nõnda, et kui märklaud oli juba sisse lastud, hakkas meedia juba lähemalt nuuskima. Ja leidis mõndagi huvitavat. Ta oli kasutanud sama kaarti autode rentimiseks erasõitudeks. Ei olnud maksnud televiisorimaksu. Oli jätnud tasumata parkimistrahvid. Ja polnud maksnud makse lapsehoidja pealt. Ühesõnaga, käitunud võib-olla nagu pisisullerist tavakodanik, aga mitte kui kõrge riigiametnik, kellele rahvas on usaldanud enda välispoliitika juhtimise. Kokku ulatusid eraviisilised kulutused 50 000 rootsi kroonini (laias laastus 5000 eurot).

Usalduse kaotamiseks ei pea süüdi olemagi

Usaldus on kallis kaup. Kõrged riigiametnikud peaksid seda eriti teadma ja kahemõttelisi olukordi parem vältima. Sest usalduse kaotamiseks pole vajagi tõestada kriminaalset süüd. Piisab, kui käitud kahtlaselt ja on kõik. Rahva silmis sa enam riigi rahakoti, politsei ja piirivalve manageerimist ei õigusta. Demokraatlikus riigis realiseerib valitsus rahva arvamuse vallandamisotsusena.

Vaher tegi kenasti, et kolleegidele varju heitmise pärast vabandust palus. Nüüd tasuks tal enne ametlikke juurdlejaid aga ise mälus väike ekskurss teha: kas olid need kaks ostu ainukesed patukesed? Või on tegemist pinnavirvendusega ühest halvast harjumusest? Täna on veel õige aeg ise tagasi astuda. Seda mõistetaks ja austataks.

Kui südametunnistus aga puhas, võib ju esialgu ka „tingimisi" anda. Päriselt sukkpükste pärast head spetsialisti kaotada poleks ka proportsionaalne - visaku esimesena kivi, kes töö juures ühtegi hüve poleks enda jaoks kasutanud. Näiteks arvutit ja tööaega mõne meelt lahutava kommentaari kirjutamiseks.

Lõppmärkusena paneb selline ükskõikne suhtumine riigi rahakotti ajal, kus haiglad peavad rappima sentide kokkuhoiuks tugipersonali, aga nina kirtsutama küll.