Kultuurkapitali aastapreemiate ridu vaadates jäi pilk tahes-tahtmata pidama Tõnu Seili nimele. Pressiteate tekstist saime taustaks teada: „Pikaajaline spordijuht: Tõnu Seil – kirglik harrastussportlane, kes juhtis ja suunas kultuuriministeeriumis 15 aastat Eesti spordielu.”

Ent pressiteatest ei saanud teada, et Seilile määrati aastapreemia kümne kuu töö eest. Nimelt avastati sügisel väidetavasti rutiinset sisekontrolli tehes, et Eesti kultuuriministeeriumi spordi asekantslerile maksti regulaarselt lisatasu ülesannete eest, mis kuulusid ta töökohustuste hulka. Tuli see teadmatusest või mitte, korruptsioonivastase seaduse rikkumine läks Seilile maksma töökoha: ta astus tagasi.

Miks otsustas kultuurkapital nüüd kõikidest tublidest spordijuhtidest ja muudest pühendunud sporditegelastest püünele kutsuda just seadusega vastuollu läinud inimese ja teda kopsaka rahalise boonusega premeerida? Usun, et Seil andis 15 aasta jooksul endast parima, ja tahan ka uskuda, et seadusrikkumine oli tõesti üksnes süütu tähelepanematus. Aga aasta spordipreemia laureaatide sekka panemine jätab kohatu mulje. Või on see mingi protest? Aga kelle või mille vastu?

Müts maha Kuuse ees!

Preemiate teemat jätkates on rõõm tõdeda, et elutööpreemiat ei määratudki EOK presidendi ametist taganema sunnitud Neinar Selile, vaid telemehele Lembitu Kuusele. Müts maha 65-aastase spordikommentaatori ees! Mulle isiklikult meeldib see soojus ja inimlikkus, mille ta ülekannetesse paneb. Isegi Kuuse kritiseerijad ei saa eitada ta kirglikkust ja spordiarmastust. Eriti kahju oli mul temast Andrus Veerpalu dopinguskandaali ajal. Kui väga võis see suur segadus ja alandus hinge minna Kuusele, kes tegi oma parimad etteasted just Eesti suusatamise kuldajal?

Miks edu ei hinnata?

Eilse päeva üks toredamaid uudiseid oli see, et võrkpallikoondis osaleb Euroopa liigas selgi suvel. Tore. Aga arusaamatuks jääb Eesti spordi äraspidine loogika, kus edukatele aladele ei kiputa õlga alla panema. Ka võrkpallikoondise kapten Kert Toobal tunnistas, et selline asi valmistab pettumust: saavutad hea tulemuse, aga järgmisel aastal pole sugugi kindel, kas saad stardijoonelegi minna. Võidumängude eest ei paluta ju mingit preemiaraha, vaid tahetakse arenemiseks konkurentidega sarnaseid tingimusi. Teisalt peavad peegli ette astuma ka edukate alade juhid ja endalt küsima, miks ei suudeta võitude tuules kaasata rohkem erasektori raha.