Pirita ja Nõmme linnaosa on juba pidanud lepingulisi partnereid trahvima, sest linnaosa elanikud on lumekoristuse kvaliteedis põhjendatult pettunud. Vaadates, milline on olukord teistes linnaosades, võib ennustada, et need leppetrahvid ei jää viimaseks. Kui üle pealinna võib rahul olla suuremate tänavate lumevabana hoidmisega, siis sisekvartaalsed ning muud väiksemad tänavad vajavad selgelt senisest oluliselt suuremat tähelepanu. Ja selle eest tuleb linlastelt vabandust paluda. Olukord on mõnevõrra sarnane 2010. aastaga — mis oli samuti lumerohke — kus Mustamäe linnaosas hoiti käigus vajaliku 8-10 traktori asemel vaid kaht. Ja neidki mitte ööpäevaringselt.

Juba toona, Mustamäe linnaosa vanemana töötades käisin välja Tallinna linnale kuuluva kommunaalettevõtte asutamise, mis hoolistaks teede ja tänavate puhastuse eest. Nimetame seda siis AS Puhas Tallinn või AS Lumevaba Tallinn — olen seisukohal, et linnale kuuluva ettevõttega oleksid täna pealinna tänavad lumest paremini puhastatud. Loomulikult oleks tegemist väga suuremahulise ning olulise muudatusega, kuid sarnane kogemus on juba olemas, ja seda jäätmekorralduse valdkonnast.

Normaalseks jäätmeveo korraldamiseks oli Tallinna linn põhimõtteliselt sunnitud looma Tallinna Jäätmekeskuse, mis on võtnud enda haldusesse juba kaks linnaosa ning järgmiste aastate jooksul teeb seda kogu linnas. Läbi raskuste on palju õpitud ning nüüdseks süsteem tööle saadud. Miks ei peaks see õnnestuma ka tänavahoolduse valdkonnas?

Hetkel oleme olukorras, kus lumerohketel aastatel räägivad lepingulised erapartnerid, kuidas linnapoolne rahastus on liiga väike, et korralikult lund koristada, kuid nende aastaaruanded räägivad teist keelt. Suurimad ettevõtted teenivad kasumit igal aastal kolmesajast tuhandest eurost kuni üle poole miljoni euro. Lumevaestel talvedel kogutud “rasv” tuleks nüüd linlaste hüvanguks kasutusele võtta.

Selle valdkonna munitsipaalettevõtte asutamine ei meeldiks loomulikult senistele eraomanikest turuvalitsejatele, kuid saaksime koondada kogu olemasoleva kommunaalkompetentsi ja tehnilise võimekuse ning hetkel killustatud rahalised vahendid suunata ühte asutusse, et tagada parimat
maksimaalset teenuse kvaliteeti.

Nõmme linnaosas ühendasid linnaelanikud jõud, ja asusid ise lund koristama. See on väga tervitatav ning tänuväärne ettevõtmine, kuid peaks sündima entusiasmist, mitte aga hädavajadusest.

Linnalistes tingimustes tuleb tagada ka linnaline tänavate puhastamise kvaliteet, millega kahjuks lepingupartnerid pole hakkama saanud.

Kui lepingulised ettevõtted lumesaju jätkudes endiselt käsi laiutavad ning näpuga linnavalitsuse poole näitavad, siis on see selge signaal, et peame asuma munitsipaalse tänavapuhastuse ettevõtte loomise kallale. See mõte väärib kaalumist.