Viimastel aastatel on Eesti kergejõustik olnud sisehooajal suuresti talveunes. Nüüd valitseb loogika, et parim treening on treening. Ilma mingi irooniata, mõttemall on lihtsalt muutunud. Heitjatele ei saa muidugi midagi ette heita, sest kuhu sa pisikeses hallis ketta või oda ikka paiskad. Maratoonaritel hakkaks jälle 200-meetrisel ringil pea ringi käima. Mõnigi atleet on raja kõrval tervisemuredega. Ma pole pädev kritiseerima neidki tippe, kes lihtsalt on otsustanud sisehooaja kas osalt või täielikult vahele jätta. Võib-olla on õige otsus? Eks suvel näha ole. Lihtsalt kergejõustikusõbrana on kurb, et hooaeg nagu tuleb ja samas ei tule kah.