Venekeelse autori olukord: mugav, aga alavääristatud

Kirjanik Andrei Ivanovi romaanid on kandideerinud kirjanduse sihtkapitali aastapreemiale juba kolmes kategoorias, aga mitte Eesti proosas.

Iga kord, kui kirjanduse sihtkapital aastapreemiaid jagab, tuleb lahendada küsimus, kuidas käituda venekeelsete autoritega. Eeskätt nendega, keda loeb ka eestikeelne lugeja: Andrei Ivanov, Jelena Skulskaja, P. I. Filimonov. Lahendus varieerub olenevalt sellest, kes parasjagu žüriis istuvad.

Auhinnastatuut annab juhiseks, et premeeritakse „eelmisel kalendriaastal esmakordselt ilmunud parimaid teoseid”. Varasematel aastatel on põhižürii leidnud, et nende volituses on nomineerida ainult eesti keeles ilmunud algupärandite autoreid. 2011. aastat hinnanud žürii juht Rebekka Lotman võttis Sirbi artiklis selle positsiooni kokku nii: „Suure tähega Eesti kirjandus jaguneb muu hulgas eesti kirjanduseks ja eestivene kirjanduseks. [- - -] Esimese jaoks on eesti kirjanduse preemiad, teise jaoks venekeelse autori kirjandusauhind.”