RAAMATUBLOGI: Chitchattimas
Mart Kadastikul on ilmunud eelnevalt kolm romaani. Mõistagi on Kadastik kirjutajana väga vilunud – tegu on mehega, kellel on 38 aastat kogemust ajakirjanikuna – ja nüüd, kus avaldatud esimesed ilukirjanduslikud teosed, peaks romaani kirjutamise tehnikad käpas olema.
Kadastiku neljandas romaanis „Eluaegne“ on palju suhtedraamat ja nilbust. Rikas ärimees Nils-Kaspar Koppel on saanud nooruki eas (ja saab ka hilisemas elus) seksuaalse alanduse osaliseks. Painav kogemus saadab teda kogu elu. Eduka ärimehena (valem: õnn ja õiged otsused) püüab Kaspar juhtunut heastada, aidates abituid neidusid. Või parandada enda enesetunnet: ta ei ole ainuke, keda kunagistes sündmustes alandati, küll aga oli tal grupivägistamises marginaalne roll, mis ei anna talle hilisemas elus rahu.
Kas kõik neiud vajavad abi, see on vaieldav. Küll on tõde see, et kõik „abisaajad“ jõuavad Nilsi voodilinade vahele. Järjekordne „ohver“ rahuldab Nilsi isud mingiks ajaks. Kuid kõik ei ole kuld, mis särab. Nils-Kaspar on eripalgeline tegelane, keda jutustaja kui meedium kaldub kujutama heas valguses, õigustades tema ebaeetilist käitumist. Peategelase probleemiks on armastus, mis on tema suhtes vaenulik. Aga kas peategelane ikka otsib armastust?
Püüdes põletada armastusesilda
„Eluaegne“ on tegelikult lugu kahest katkisest inimesest. Lisaks ärimehele saab romaanis arvestav hulk tähemärke Irmen, kes kannab samuti saladust. Saladust, mis on palju traagilisem kui Kasparil. Nende kahe vahel tekib suhe, mis on täis tõuse ja mõõnu.
Romaani edasiliikuvaks jõuks saab küsimus, kas kaks murtud inimest jõuavad kokkuvõttes probleemideta armastuseni? Kõrvaltvaatajana võib kahe tegelase vahel olla hõõrdumist, kuid mitte ületamatuid muresid. Tegelased ise aga on teist meelt, leides pidevalt põhjuseid, mis ei luba õnne nautida. Aga seebiooperites tulebki suhe keeruliseks elada, muidu ei oleks lugejal põnev jälgida.
Lõputud dialoogid
Romaanis luuakse olustikku minimalistlikult, kasutades suuri märksõnu. Näiteks „uhke auto“, „vanalinna ateljee“ ja „hooldekodu“. (Sama võiks öelda nimitegelaste kohta, sest peale märksõnade nagu „ärimees“ ja „kunstnik“ on tegelastest raske midagi mäletada.) Ja nendes (paratamatult iga lugeja jaoks stereotüüpsetes) ruumides toimuvad pikad ja lohisevad dialoogid, mis on romaani nõrgim osa.
Korduvalt tekkis küsimus, miks peavad tegelastevahelised kõned olema lehekülgede pikkused, kui paljugi sest on tühi loba, chitchat? Tegelaste suust kõlab palju täiesti absurdset kõne, mis paratamatult mõjub nördivalt tõsisele lugejale, kes otsib igas sõnas tähendust, mis aitaks tal romaani mõista.
Romaani esimesed leheküljed võisid meenutada Leo Kunnase teost „Kustumatu valguse maailm. Sõdurjumala treener“ (2001), kus peategelane on vene sõjaväe väejooksik. Ent mida rohkem sai loetud lehekülgi, seda enam domineerisid teemablokid nagu kunst, seks ja elu. Sõnal „naistekas“ – mida romaan on – on erinevad konnotatsioonid, kuid mina kasutaksin seda sõna vastavalt Elo Lindsalu 2002. aasta artiklile „Kerttu Rakke naise modelleerijana“ ( http://www.sirp.ee/archive/2002/22.11.02/Kirjand/kirjand1-1.html).
„Eluaegne“ lahkab sotsiaalselt helli (ja mõistagi huvitekitavaid) teemasid, pakkudes samas võimalust lõõgastuda nagu romantilised seriaalid.
