Elavamaid, tähelepanu väärivaid momente oli neli.

Esimene neist oli üsna alguses, kus Rõivas laenas lause pooleteise aasta eest Postimehes ilmunud peaministrikandidaat Juhan Partsi valitsuse suhtes üsna kriitilisest artiklist ja ütles, et Eesti on 25 aastaga käinud „pika tee, aga me pole veel kohale jõudnud“. See on üsna kaugel tõdemusest nagu vajaks praegune Eesti veel vaid peenhäälestust.

Teiseks oli üllatav Rõivase kriitika, võiks isegi öelda kerge rünnak ajakirjanduse suunas. Siin käis peaminister välja oma kõne ainsa saundbaidi, süüdistades meediat „pressimismis“ ehk Eesti majanduse kajastamisel negatiivsele keskendumises. Hüüatused „Pressimismi pidupäev!“ ja „Avaldamiseks liiga hea uudis!“ kõlasid paljudes peades ühtlasi kindlasti üsna Ansipi häälega.

Kolmandaks võttis peaminister keset loksuma hakanud rahvusvahelise olukorra kirjeldust millegipärast põhjalikult ette EKRE ja Keskerakonna, hinnates neid Kremli sõnumitoojateks, kelle eesmärgiks on „killustunud Euroopa ja selle piiril üksi seisev Eesti“. EKRE sai peaaegu otsesõnu külge ka natsisildi. Kui siit midagi välja lugeda, siis ehk kinnitust, et praegusele koalitsioonile alternatiivi ei ole.

Neljandaks tegi Rõivas napi viite aasta teises pooles toimuvatele presidendivalimistele: välisminister Marina Kaljurand kui Eesti iseseisvuse taastamise järgse esimese välisministri Lennart Meri mõtte jätkaja. Kes tahab, saab sellest järeldusi teha.

Loe hiljem
Jaga
Kommentaarid