Alari Rammo: tundub, et president pani oma kõnesse seda, mida ta tavaliselt naisele või sõpradele räägib
Sisu ja vormi osas ei saa inimlikult midagi ette heita. Tahaks ise juba kaua ja kõigile samamoodi käratada, et lõpetage ometi see vingumine, jonnimine, tülitsemine ja pidev kartmine. Eestimaalased on ju haritud, julged ja terased, nüüd aga tundub tükimat aega, et kõik on jube halvasti ja kukub kohe üldse kokku. Ei ole, Eesti on jätkuvalt väga okei, olgem lihtsalt veidi mõistlikumad ja enesekindlamad.
Keskmisi televaatajaid võib küll tsiviilohvrite seast leida, sest järjekordselt peeti neid lasteks, kellele pole suudetud ratsionaalselt mõnd asja selgeks teha ning lõpuks kähvatakse tüdinult, et kolle pole olemas, kasvage ometi suureks, raisk. Selgitas seekord asju natuke pikemalt vähemasti peaminister päev varem. Kus president sihtis aga parteisid, oli kärsitus ilmselt õiglane, iseasi, kas need on suutelisedki kasvama.
Nii et kui ka mina võisin tunda isegi tüdimuselelähenevat mõistmist, siis hulgale sihtrühmast sõnum vaevalt kohale jõudis. Aga ma ei kujuta ka ette, millest muust president rääkida võinuks ning olgu tal ka üks väike rõõm endaks jääda.
