Lülisambakirurgid teevad Eestis maailmatasemel operatsioone

Lülisamba patoloogiat esineb kogu maailmas järjest rohkem, õigeaegse ravi olulisus suureneb.

Eelmisel aastal esitles ortopeed Taavi Toomela Šveitsis Davosis üle maailma kokku tulnud kolleegidele ühe noore naise haigusjuhtumit. Patsient oli toodud Ida-Tallinna keskhaigla lülisambakirurgia keskusse esimese nimmelüli murruga. Lüli oli täiesti purunenud, luukillud surusid seljaajule, naine oli osaliselt halvatud ja lülisammas asendist nihkunud. Juhtum oli väga raske nii patsiendi kui ka meedikute jaoks.

Keskusesse saadetakse haigeid, kelle ravimine ei tulnud veel kümme aastat tagasi kõne allagi.

„Meil õnnestus vajalik operatsioon teha mini-invasiivselt ehk torude kaudu. Klassikaline lõige või suur haav sel juhul puudub. Lõiked tehakse vaid traatide, varraste ja kruvide sisseviimiseks, iga lõige pooleteisesentimeetrine. Vardad ja kruvid ühendatakse röntgeni all, selgroog asetatakse õigesse asendisse,” kirjeldas Toomela. „Haige keeratakse külili ja väikese lõike kaudu lihaste vahelt eemaldatakse selgrookanalist killud ning vajaduse korral asendatakse lülikeha. Patsient paranes hästi, halvatus taandus.”

See lahendus jättis sügava mulje ka maailma palju näinud-kogenud tippkirurgidele. Toomela tõi mini-invasiivse meetodi Eesti lülisambakirurgiasse 2008. aastal. Sama metoodikat kasutatakse aasta hiljem loodud lülisambakirurgia keskuses peale traumade ka kasvajate, põletike ja selja kulumise nähtude korral. Tänu sellele on praegu võimalik parandada suur osa lülisambatraumasid.

Keskusesse saadetakse haigeid, kelle ravimine ei tulnud veel kümme aastat tagasi kõne allagi.

Patoloogiat järjest rohkem

Seljavalu on üks sagedasemaid arsti poole pöördumise põhjuseid, lülisamba patoloogiaga patsiente on järjest rohkem. Oma osa on siin sellelgi, et inimesed on mõistnud: viletsat elukvaliteeti ei pea taluma, kui saab midagi ette võtta. Selle üle, keda seljahädadega tegelevasse lülisambakirurgia keskusesse rohkem pöördub, kas mehi või naisi, vanu või noori, pole keskuse juht dr Toomela arvet pidanud. Patsientidele lähenetakse juhtumi järgi. Igal juhul ei erine Eesti inimeste seljaprobleemid olemuselt ja sageduselt muu maailma omadest.

Kirurgilise ravi eesmärk on alati elukvaliteedi tõus. Õigele patsiendile tuleb valida õige operatsioon.

„Rasked haiged jõuavad meieni piisavalt kiiresti. Keerulisem on lugu nendega, keda selja- või jalavalu päris voodisse ei aja. Tekkinud on kuvand, et seljakirurgia, eriti veel kruvid seljas, halvendab elukvaliteeti. Siiski on ka kirurgilise ravi eesmärk alati elukvaliteedi tõus – õigele patsiendile tuleb valida õige operatsioon,” selgitas Toomela. „Õigeaegne ravi aitab patsientidel kiiresti naasta nii tippsporti kui ka tavaellu.” Pealegi ei seisne ravi alati operatsioonis, lülisambakeskuses ollakse ses küsimuses pigem konservatiivsed.

Lülisambakirurgia põhineb teaduspõhisel meditsiinil, mille areng on olnud viimastel kümnenditel väga kiire. Haigetele suudetakse ka meil praegu pakkuda muu maailmaga võrreldavat taset, jaguks vaid lülisambakirurgiast huvitatud arste, nentis Toomela. „Eestis tulevad need teadmised töö käigus, kokku teeb see 15–16 aastat õppimist. Erialal on meeletu potentsiaal ja haigeid, keda me aidata saaksime, on palju, aga kahjuks on spetsialiste vähe.”

Praegu töötab keskuse meeskonnas neli arsti, keda vajaduse korral toetab neurofüsioloog. Oma lülisambakirurgia spetsialist on Põhja-Eesti regionaalhaiglal ja Tallinna lastehaiglal.

Operatsioonid kui pikimad maratonid

Lülisambakeskuse kirurge tuntakse ka kui Eesti pikimate operatsioonide tegijaid. „Jah, on tulnud ette kuni 14 tundi kestvaid operatsioone,” tunnistas keskuse juht, ortopeed Taavi Toomela tagasihoidlikult. Nii palju aega kulub selgroole stabiilsuse andmiseks, et inimene saaks pärast n-ö pooleks murdumist kohe liikuda. Väga pikalt tuleb operatsioonilaual olla pahaloomuliste lülisambakasvajatega patsientidel ja neil, kelle lülisammas on väga kõver. „Mõni neist operatsioonidest on kestnud päeva, mõnda haiget oleme opereerinud järjest kahel päeval,” ütles Toomela. „Kasvajatega operatsioonidel on lisaks lülisambakirurgidele osalenud nii rindkerekirurgid, veresoontekirurgid kui ka plastikakirurgid. Igaüks teeb oma etappi.”

Aastas opereeritakse keskmiselt 300 haiget, see moodustab u 15% ortopeedilistest operatsioonidest. Aastas sada lülisambakirurgilist operatsiooni ühe kirurgi kohta on mõistlik hulk, juhul kui keerulised operatsioonid moodustavad tööst 75%, ütles Toomela.