Päts - argpüks?

Ajaloo all mõistan ma faktidega toestatud teaduspõhist narratiivi meie minevikust. Kalakauskase tõeväänamise aluseks saab sisendus, et tõest ajalugu, (seega ka Eesti ajalugu!) pole olemas. „Jutt sellest, et eksisteerivad kaljukindlad faktid, millest õpetaja peab ühtedest või teistest sündmustest kõneldes rääkima, pole midagi muud kui ettekääne lollidele" väidab Kalakauskas! Ajaloofilosoofidele on nn kaljukindlaste faktide probleem teatud-tuntud demagoogia. Nn kaljukindlaid ei fakte ei leidu mitte ühegi maailma (ka füüsikalise!) nähtuse kohta. Kuid see ei takista tõesti tõest huvitatud inimestel maailma üle sisukalt arutamast. Kui faktiväiteil puuduks üldse tõeväärtus, siis poleks ka ajalooalased teadusfoorumid ju üldse võimalikud!. Aga konverentsid, mille sisuks on arutelud ajalootõe üle, ju toimuvad! Vastasel juhul võiks piirduda sõnasõdade ja kihutuskoosolekutega.

Kuid Kalakauskase eesmärk pole ju arutada, vaid demagoogia toel kehtestada oma „tõde". Väitnud, et raudkindlaid fakte pole olemas, kinnitab Kalakauskas samas, et Eesti Vabariigi juhtkond koosnenud 1940 aastal lihtsalt hirmust alla andud argpüksidest. Naaberriigi terrori ohvrite - Eesti Vabariigi mõrvatud riigimeste Pätsi, Tõnissoni jt tituleerimine argpüksideks, põhjusel, et Eesti polnud 1940 aastal valmis sõjaks Stalini hordide vastu - see on avalik ja alandav vale. Ohverdada selgelt lootusetus võitluses kümnete, kui mitte sadade tuhandete inimeste elu, seda vastutust ei saa riigimees võtta. Eesti ajaloo õpetaja peaks, (kui ta vaid tahaks!) elementaarseid ja vaieldamatuid fakte teadma.

Kas holokaust ikka oli?

Milleks on õpetaja Kalauskasel rumalaid arutlusi „kaljukindlatest" faktidest vaja? Aga nähtavasti selleks, et „õpetada" koolis sellist Eesti ajalugu, mida tema tahab ja seda putinliku Venemaa võtmes. „Mina püüan oma õpilastele sisendada lihtsat mõtet: nende arvamus ühest või teisest sündmusest ei saa olla õige ega vale", kinnitab Kalakauskas Kas tõesti? Lihtsalt osutamaks, kui libedale teele „raudkindlate" faktide demagoogia viib, küsiks: „Kuidas siis jääb holokaustiga"? Holokausti eitanud õpilasele peab Kalakauskas võimalikuks nähtavasti vastata: „Aitäh iseseisva arvamuse eest, - hinne viis!" Minu näide ja küsimus on Kalakauskasele on õpikulikult nii triviaalne, et seda on piinlik esitada. Aga nähtavasti vajavad õpetajadki puust ja punaseks tegemisel metodoloogia vallas järeleaitamistunde. Holokausti eitamisega seoses toimunud kohtulike aruelude üldmetodoloogiline väärtus on tõigas, et tõesed ja mittetõesed väited on ka ajaloos hästi eristatavad. Ajaloofilosoofid on sedalaadi probleemidest kirjutatud terved raamatukogud. Vaieldamatute faktide komplektid ei luba eitada Auschwitzi, Katõni, Norilski, Klooga jne mõrvasid. „Raudkindlate faktide" demagoogia pole midagi vähemat kui ajaloo võltsimise õigustamine.

Süüdlasi - järelikult ka moraali pole olemas?

Tõe ja vale eristamatuse varjatud mõte saab selgeks, kui kõneks tuleb II Maailmasõda. Kalakauskas väidab et Eesti võimud ei soovi „tunnistada silmanähtavat: vastutus Teise maailmasõja vallapääsemise, selle levimise, agressorite rahustamise /..../ eest lasub kõigil. Küsimust, kes kannab suurimat vastutust, pean ma teisejärguliseks". Pretensioonid Eesti „võimudele", on alusetud. Eestis pole riiklikult kehtetatud ametlikku ajaloodoktriini. Kuid süüdistuse tuum on mujal: nimelt väites, et kõik maailmasõja vallandamises on kõik võrdselt süüdi st keegi pole päriselt süüdi. Kinnituse, et suurimat vastutuse kandjat polegi oluline leida, ideoloogilist eesmärki pole raske aimata.

Ajaloolastele on see võte tuttav. Julgust kogunud neonatsid vallandasid Saksamaal „ajaloovõitluse" (nn Historikersteit). Selle eesmärk oli samade argumentidega võtta Hitlerilt sõja ühe peasüüdlase koorem. Vastutuse nö laialihõõrumise toimus just sel viisil: kõik on ühtemoodi süüdi. Euroopas on täna konsensus selle suhtes, et need kaks riiki, kes Ribbentrop-Molotovi paktile lisaks veel sõpruslepingu sõlmisid ja koos tõstsid relva Poola riigi („Versailles lepingu värdja", nagu selle sõnastas Molotov) hävitamiseks, vallandasid sõja. „Historikerstreiti" vaim on tänasel Venemaa tõesti elus? Ajaloolased ei mõista kohut. Aga ajalugu on äärmiselt oluline moraaliarutluste foorum. Vastutuse demagoogilise laiali hõõrumisega keeldutakse jälle demagoogia toel eristamast moraalseid ja ebamoraalstel otsuseid, kuritegelikku tahtlust ja petetud lootusi jne Koos sellega avatakse kuritegude õigustamise Pandora laegas. Tõde ja vale on eristatavad! Maksiim, et need, kes ajalugu ei taha mäletada, peavad selle õudused uuesti läbi tegema, on meie naaberriigis juba suurest tõeks saamas. Moraalituse juuretiste külvamine ka Eestis, on moraalselt vastuvõetamatu.

Miks häbeneda väärikaid liitlasi?

Ajaloo õpetajana omapäraste vaadetaga Igor Kalakauskas näib ka avaramalt elavat mingis müütilises maailmas. Eesti meedia vähegi huvituv jälgija ei saa väita: „Mulle tundub, et praegustel poliitikutel, kes peavad 24. veebruaril ilusaid kõnesid, pole seda just kuigi meeldiv meenutada, et eestlased suutsid hoida oma riiki eranditult tänu Antanti riikide toele ja bolševistliku Venemaa nõrkusele". Tule teavas appi! Miks siis mitte? Mis on selles ebameeldivat? Vastupidi - väärikaid liitlasuhteid tunnustatakse igati. See on ka poliitiline kapital. 90ndate aastate alguse ajalookirjandus tõstis tõesti esile just eestlaste osa. 50 aastat kestnud valede järel „Soome lihunikest", kes „Inglise imperialistide toel" uputanud verre Eesti töörahva leninliku paradiisi, oli see loomulik. Viimased kümnendeil on alati meenutatud ja tänatud meie liitlasi - britte, soomlasi ja kõiki teisi, kes kaheks aastakümneks säästsid meid kommunistlikust terrorist. Sellekohased tänusõnad leiame ka kindral Terrase äsjasest aasatapärvakõnest. Avaliku elus sündmusena alati kajastatav pärgade asetmine Eesti kaitsmisel hukkunud brittide haudadele, mälestusahvel Paks Margaretal - see kõik kõneleb tunnustusest. Admiral Walter Cowan nime saanud miinijahtija defileerib meie ühise võitluse meenutuseks. Mida siis veel?

Tõepõhine Eesti ajalugu on olemas

Miks peab Kalakauskas veel tagantjärgigi mõnitama Eesti mõrvatud riigijuhte, miks tahab ta lausa iga hinna eest kaitsta maailmasõja kavatsuslikke vallapäästjaid? Seejuures näivad ta teadmised aines, mida õpetab olevat üsna puudulikud. See, miks Vabadussõda ei alanud 1918 kevadel pole ju „nutikas" küsimus. See kõneleb lihtsalt kehvapoolsest õpetajatööst. Õpetaja Kalakauskase arusaam „tõest" on demagoogia, ettekääne serveerida Eesti ajaloo pähe naaberriigi amatlikku nägemust. Demokraatlikus riigis võivad inimesed muidugi rääkida, mida nad õigeks arvavad. Aga ma ei ole kindel, kas sedaladi tegevust saab üldse käsitleda Eesti ajaloo õpetamisena. Siis tuleks aine lihtsalt ümber nimetada. Aga ajaloo õpetamine viisil, mis ei lubaks arvamusvabaduse sildi all ka holokausti eitamist tolereerida, on tingimatu nõue.