Tänapäeva Türgi tallab jalge alla inimõigused ja -vabadused. Suhtumine vähemustesse, eelkõige kurdidesse on aga lausa häbiväärne. Vaatamata sellele Euroopa vajab Türgit kui poolilmalikku eelposti Euroopa ja islamimaailma vahel. Türklasi on pikka aega narritud viisavabaduse ja lubadustega nad Euroopa Liitu vastu võtta. Midagi ei ole juhtunud ning riik on muutunuid vähem ilmalikuks ning vähem sallivaks.

Nüüd järsku tuli eurooplastele Türgi meelde. Lubatakse mett ja piimajõgesid ning viisavabadust. Aga mille eest? Plaanitakse orjaturgu, kus üht inimest hakatakse vahetama teise inimese vastu. See ei lähe kuidagi kokku meie õhtumaiste väärtustega.

Raske on isegi aru saada sellise vahetuskauba mõttest, kus üle mere Kreekasse jõudnud paadipõgenik saadetakse tagasi mõnda Türgi laagrisse, et teisest laagrist tema asemele Euroopasse uus inimene tuua. Või pole põgenikud ikka inimesed?

Kuidas aga see tagasiküüditamine välja hakkab nägema, seda on väga raske ette kujutada. Kas inimestel pannakse ükshaaval käed ja jalad raudu ning nad aetakse nagu vangistatud loomad tapale, palun vabandust, laevadele? Või pritsitakse neid gaasi või kemikaalidega, et nad muutuksid tuimadeks tahtetuteks olenditeks, keda saab siis karjakaupa laevale ajada? Eesti võiks põgenike tagasiküüditamiseks pakkuda oma jäälõhkuja, mis ju enamasti jõude seisab.

Kas suudame ette kujutada pisaraid ja meeleheidet, mis tagasiküüditatuid valdab? Sellega oleks nii küüditatuil kui ka eurooplastel kergem leppida, kui siinse maailmajao vägevad ütleksid, et lõpp põgenikele ja ükski põgenik enam Europasse ei pääse. Aga nii see ju ei ole. Iga tagasisaadetu asemel valivad ametnikud Istanbuli orjaturult tervete hammaste ja laitmatu kehaga uue põgeniku, kes siis auavalduste saatel esimeses klassis otse Euroopa pealinnadesse lennutatakse.

Tagasisaadetud ununevad aga räpastes ja nimetutes laagrites. Euroopa kaunishingede süda on aga rahul. Oleme aidanud Kreekat ja oleme aidanud põgenikke. See, et iga abikäe saanud põgeniku kohta tuleb põgenik, kelle inimväärikus, lootused ja unistused on porri tallatud, ei lähe vist enam kellelegi korda. Nad on muutunud meie jaoks koledateks nagu vanaks jäänud Austria Anna, keda isegi parun von Münchausen enam päästa ei tahtnuid.

Kas mäletame veel Eesti paadipõgenikke teise maailmasõja lõpul, kelle Rootsi võimud Nõukogude Liitu tagasi saatsid? Kas rootslased tahavad veel seda häbiväärset lugu meenutada?