See tähendab, et piirilepet ei ole mõtet (juriidiliselt) ega võimalust (moraalset) sõlmida riigiga, kellele piirilepe midagi ei tähenda. Seejuures on täiendavalt tähtis ka see, et piiriõigust rikkuv riik ei tunnista isegi mistahes rahvusvahelist kohtuinstantsi (näiteks kohut Haagis), kelle abiga võiks tulevikus vaieldavaid asju arutada või kelle arvamust kuulata.

2014. veebruarist alates leidis Krimmi poolsaarel aset tegude jada, mis on keelatud ÜRO resolutsiooniga nr 3314. Sealhulgas artikkel 3 (e) – (sõjaväebaaside kasutamine vastuvõtva riigi vastu), (g) (palgasõdurite ja relvastatud isikute toetamine võõral territooriumil) ja vastava õigustuse puudumine vastavalt art 5.1-le. Ühtekokku - hübriidsõda, mis Eestile tuttav aastast 1939. Ei midagi uut. Selle tulemuseks on juriidiline seisund, mida NSV Liit nimetas – vägivaldseks anneksiooniks. See on termin, mis sündis selleks, et vältida NSVL föderalistidele ja kommunistidele vastuvõetamatut sõna: okupatsioon ja seda oli vaja teha MRP salaprotokollide tühistamiseks NSV Liidu poolt. Asjakohase projekti koostas NSVL Rahvasaadikute Kongressi MRP komisjon – esimees: akad. A.Jakovlev, asetäitjad E.Savisaar ja J.Afanasjev, Eestist valitud rahvasaadikutest I.Gräzin, m.Lauristin, E.Lippmaa, A.Rüdiger (a.k.a. Tema Ülipühadus Aleksius II). Krimmis toimunud hübriidsõda oli sama hübriidne nagu Eesti anastamine aastast 1939.

Tänu Eesti saadikutele Moskvas, 1989. aastal, ei seo meid enam 1939. aastal Eesti väliministriks olnud Ants Piibu amoraalne doktriin, mille kohaselt sõda ja agressioon ilma kuulutamiseta polegi sõda: nimelt väitis Eesti Vabariik aastal 1939, et Helsingi pommitamine Tallinnast on igati kooskõlas Eesti rahumeelse välispoliitikaga, kuna mingit sõda Soome ja NSV Liidu vahel polevat olnud ega ole. (Vt näit. M.Ilmjärv. Nõukogude Liidu ja Saksamaa vahel. Balti riigid ja Soome 1934-1940, Tln, 1993, lk. 105-106.) Kui me poleks seda ümber teinud aastal 1989 ja kehtiks Piibu teooria, siis oleks Krimm meie jaoks täna eetiline, aga mitte juriidiline probleem. Ent kuna me oleme 1939. aasta välispoliitika häbist lahti, siis on Krimmis seesolevad võõrväed ja valitsusasutused – meie ametlikust seisukohast võetuna rahvusvahelise õiguse ja piirilepete aluspõhimõtte rikkumine.

Kui me ratifitseerime piirileppe ometigi, siis väheneb meie julgeolek sedavõrd, kuivõrd meie jaoks lakkab sõjaseisnud ja piiririkkumine (Krimmi analoogia põhjal) olemast isegi teoreetiliselt. NATO ei saa meid aidata lihtsalt sellepärast, et mis ka ei juhtuks, ei oleks see meie jaoks sõda. „Mehikesed“, „kaasmaalased“, loosung siis või tänna (poliitkorrektsus ju!), kuitahes hüsteeriline õhutus ülepiiri TV-st, mõne politseiniku mahalaskmine või kinnivõtmine, pagulasmaja põlemapistmine, üleskutse või paar rahvusringhäälingus – see kõik pole ju sõda, ega ju? Piirilepet sõlmides ja seeläbi nõustudes Krimmis läbiharjutatud vägivaldse annekteerimisega saame me küll plangu Piusa metsadesse, aga kustutame piiri sõja ja rahu vahel, mis ainsana tagab meile sõjalise kaitse (mida loodetavasti kunagi vaja ei lähe).

Olen kindel, et me saame oma suure naabriga jälle sõpradeks ja oleme seda mitmeski valdkonnas, aga see uus sõprus tuleb seda hiljem, mida segasemalt me käitume. Probleemid pole juriidiliselt keerulised ja omavad suhteliselt lihtsaid kõigile vastuvõetavaid lahendusi. Meiepoolne piirileppe ratifitseerimine ei too neid lähemale. Kui meil on soov eeldada partnerilt ratsionaalset käitumist, siis miks ei tohiks vastaspool nõuda meilt sedasama? Kui ma oleks mingi luure-analüütik, siis ei annaks mulle rahu küsimus: mis kavalus küll selle eestlaste suure piiri-leebuse taga tegelikult on? Ja katsu sa uskuma jääda, et ega vist olegi.