Kas Lennart Meri tõesti tegi risti Valge Maja suurele gloobusele?

Endine kaitse- ja välisminister, suursaadik Jüri Luik meenutab Eesti välispoliitika 25 aasta taguseid skandaale ja läbimurdeid.

11. aprillil 1990 kinnitati Lennart Meri tollase nimega Eesti NSV välisministriks. Muide, tema välisministriks nimetamise vastu oli ülemnõukogu väliskomisjon Indrek Toome juhtimisel. Toome on kuus aastat hiljemgi väitnud, et tema arvates tegid Meri isikuomadused temast kehva valiku välisministri kohale. Eriti heitis Toome Merile ette kella mittetundmist. Kuidas nende Meri isikuomadustega siis ikkagi oli: kas ta oli välisministrina õige inimene õiges kohas või mitte?

Ma arvan, et ta oli vägagi õige isik. Konteksti mõttes tuleb muidugi arvestada, et sellel ajal asusid Meri ja Toome teine teisel pool piltlikku poliitilist rindejoont. Edgar Savisaar ju moodustas valitsuse ja kutsus Meri oma valitsusse. Tõenäoliselt arvas tema, ja selles mõttes olen mina samal arvamusel, et ta oli parim. Kindlasti oli tal omadusi, mis tegid temast väliselt professorlikuma tüübi.

Aga kui oli vaja, tundis ta väga täpselt kella või hilines täpselt nii palju, et rõhutada vajalikku signaali oma vestluspartnerile. Ei ole ju kahtlust, et tema ääretu eruditsioon, väga terav poliitiline taju ja erakordne tahtejõud – mis, ma usun, koos moodustavadki tipp-poliitiku ja riigitegelase kolm põhilist iseloomujoont... Need kõik olid Meril muidugi väga arenenud.