Ka Vihurimäele saabub lunastus
Emily Jane Brontë sündis peaaegu kakssada aastat tagasi – 1818. aastal – Põhja-Inglismaal Yorkshire’i nõmmede vahel. Seal Haworthi külas möödusid Brontëde pere laste kasvuaastad. Kuue lapse ema suri, kui Emily oli kõigest kolmeaastane, ning viis õde ja vend kasvasid karmi tädi ja pere hakkamasaamise nimel tööd rügava isa mõjuväljas. Ehkki raha polnud palju, said tüdrukud nii korraliku hariduse, kui nappide vahenditega võimalik oli. Neid koolitati nii Inglismaal kui ka Brüsselis, kuhu Charlotte ja Emily läksid end täiendama, et kodukandis kool avada. Õdede plaanid lõi segi tädi surm ning katse oma kool avada nurjus – liiga keeruline oli sellesse mahajäetud Inglismaa nurgakesse õpilasi meelitada.
Brontëde pere lapsed veetsid palju aega üksteise seltsis ja kuna isa hankis neile raamatuid, moodustasid lugemine ja kirjanduslikud mängud suure osa nende igapäevaelust. Pole ime, et
kõigist neljast Brontëde täiskasvanuks saanud lapsest said kirjanikud.
Iseäranis olulise jälje Inglismaa kirjanduslukku on jätnud kolm õde, kellelt kõigepealt ilmus luulekogu, mis ajastule kohaselt anti välja mehenimede all: Currer (Charlotte), Ellis (Emily) ja Acton (Anne) Bell. Sama lugu oli õdede kirjutatud romaanidega, mis kõik ilmusid 1847. aastal.
Emily suri aasta aega pärast oma ainsaks jäänud romaani ilmumist ja olevat olnud loomult eraklik. Constantin Héger, kelle käe all õed Brüsselis õppisid, olevat öelnud: „Emily loogika ja argumenteerimisvõime oli nii silmapaistev, et ta pidanuks olema mees.”
Põlvkonnaülene lugu
Emily Brontë armastusromaan „Vihurimäe” ilmus 1847. aastal. Romaani keskmes on maa-aadli perekonda lapsendatud Heathcliffi-nimeline mees ja tema armastatu, peretütar Catherine Earnshaw. „Vihurimäe” on kirgedest kuumav armastuse ja vihkamise lugu, mis ületab ühe põlvkonna piirid.
1801. aasta. Rästapesa rentnik Lockwood läheb külla maja omanikule Heathcliffile, kes elab mõne miili kaugusel Vihurimäel palju kehvemas majas, kui on suurejooneline Rästapesa. Heathcliff võtab Lockwoodi vastu tõrjuvalt ja nii ebaviisakalt kui vähegi võimalik. Pärast ebameeldivat külaskäiku ei saa Lockwood enne rahu, kui on Vihurimäe ja Rästapesa elanike kohta kõik välja uurinud. Seda kõike on nii palju, et jaguks mitmeks eluks.
Kaks asja on siiski selged: Emily Brontë oli meisterlik kirjanik, kes on kõik romaani tegelased, kas või pidevalt piiblit pobiseva teener Josephi, väga selgelt välja joonistanud, nii et nende kujud lugedes justkui iseenesest silme ette kerkivad.
Neile, kellele „Vihurimäe” tegelaste tundepalangud haiget teevad, võib lohutuseks öelda: lunastus tuleb, õiglus ja headus pääsevad võidule.