Herkel: Vastane ei suuda tappa palju, kuid ta mürgitab meie turvatunde
Vastane ei suuda tappa palju, kuid ta mürgitab meie turvatunde. Meid heidutab teadmine, et võimalusel tapetaks palju rohkem. Ta sunnib meid loovutama osa oma vabadustest, et täiendada turvameetmeid. Ta kütab üles radikaalid, kelle soov kätte maksta on tugevam kui võime vaenlast defineerida. Ta paneb proovile Euroopa avatuse, sest me peame rändele lükatud rahvavoo piiritõkenditega peatama.
Lõpuks tungib ta meie sisedebatti, andes toitu väitele, et demokraatia on oma aja ära elanud ja tarvis on kõva kätt. Ma ei alahinda Daesh’i ega vajadust temaga otsustavalt võidelda. Meenutagem aga, et IRA on Albioni saart aastakümneid plahvatustega pinges hoidnud ja see pole britte kuidagi demokraatiast eemaldanud. Islamiterrorismi pommid ei plahvata üksnes Euroopas, näiteks Türgi on olnud palju sagedasem ja ohvrirohkem sihtmärk. Terror Bagdadis või Pakistanis jätab meid üpris külmaks, sest see on kaugel.
Euroopa sallivuskontseptsioon peab end mingis ulatuses ümber defineerima. Katsed sallida sallimatust ja tädilik valmisolek pakkuda euroopalikke väärtusi neile, kel pole vähimatki kavatsust oma islamipatriarhaadist väljuda, on lootusetud. See on ka vale investeering, pigem tuleb panustada julgeolekumeetmetesse.
Pagulaskriisi ja terrorirünnakute esmase reaktsioonina koguvad jõudu äärmused. Peamiselt räägitakse paremäärmuslike parteide kasvust. See on tõsi, kuid pigem oleks imelik, kui senised nišiparteid ei püüaks muutunud olukorda enda kasuks pöörata. Teisalt on aga ilmne, et just senine vasakliberaalne sallivusdogma on kriisis. Euroopasse tungiv pagulastulv sunnib meie maailmaparandamise võimekust realistlikumalt hindama.
Niisiis, üks äärmus kasutab ära hirmu, rahulolematust ja kõva käe ihalust. Teine seevastu püüab ikka veel ülal hoida pagulasabi dogmasid, mis ammu ei vasta sissevoolu ulatusele ja sellega kaasnevatele ohtudele. Pikemas vaates peab vananev Euroopa tegema karme otsuseid. Tuleb vähendada sotsiaaltoetusi ja minna keskselt korraldatud abisüsteemidelt üle eneseabile, kus hoopis rohkem sõltub kodanikest ja kogukondadest, vähem riigist ja kõikmõeldavaist projektirahastamise fondidest.
Sellist enesevastutusühiskonda ei ole võimalik ehitada ei diktatuuri ega ettehooldega, vaid see eeldab kõrget kodanikuteadlikkust. Vabadus eeldab vastutust, sellepärast on demokraatia kvaliteet, korruptsiooni minimeerimine ning usu taastamine poliitiliste otsuste tõhususse meie tuleviku kõige olulisem tagatis.
Peame eristama probleemide eest hoiatamist hirmutamisest ning poliitkorrektse loba tagasitõmbamist rämedustest. Suhtlusmeedia on loonud uue kommunikatsioonivälja, kus faktikontroll on tihti olematu ning väljendusviis, mis varem trükimusta ei väärinud, leiab andunud „laikijaid“. Kindlasti pole uued suhtlusvahendid saatanast, kuid nende parem ja kriitilisem kasutamine eeldab paremat kodanikuharidust.
Praegu tõmbavad terrorism ja pagulaspaanika äärmusi esile. Sama toimub ajakirjanduses ja veel enam suhtlusmeedias. Brüsseli pommiplahvatused ja Kölni naisteahistamised on vesi FSB veskile. Oma infooperatsioonides kujutab Vene propagandamasin Euroopat vana ja saamatu kontinendina, kes ei suuda probleeme lahendada ning on hukule määratud. Sellise „ühiskonnakriitikaga“ otsitakse ja leitakse endale liitlasi ehk kasulikke idioote, kes erinevad islamiterroristidest peamiselt vaid oma kahjutegude väiksema ulatuse poolest.
Mina usun Euroopa tuumväärtuste püsimisse ning sellesse, et uus realistlik poliitika ehitatakse mõõdukale, mitte hüsteerilisele konservatismile. Kui seda ei suuda praegused peavoolupoliitikud, siis tulevad uued, kes julgevad otsustada. Ettekujutus, et USA annab Euroopale julgeoleku, Venemaa energiakandjad ning pagulased jäävad rahulikult Türki on ohtlik. Euroopa peab leidma neile probleemidele iseseisvad lahendused.
Kui me oleme sõjas, siis ei tohi unustada, et see „sõda“ käib kahel nähtamatul rindel. Daeshist palju organiseeritum jõud on Venemaa. Venemaa püüd end Süüriat ära kasutades Läänele iga hinna eest vajalikuks teha on pragmaatiline. Praeguse madala naftahinna puhul ei pea reservid kuigi kaua vastu ja kusagilt tuleb hapnikku saada. Euroopa asi on taibata, et teisel pool lauda istub jultunud ent seesmiselt hale bluffija, kel on kaks eesmärki.
Esiteks oodatakse Läänelt sanktsioonide mahavõtmist või vähemalt leevendamist. Teiseks püütakse selliste operatsioonidega, nagu Süürias tehti, paisata Euroopa järjest suurenevate raskuste ette. Hirmust ja naiivsusest on juba küllalt saanud – ennekõike vajab Euroopa külma närvi ja otsustusjulgust.
